Jana Ribelis, sisekujundaja
Päev ei olnud hall. Lihtsalt on soov näidata, et hall ei tähenda muserdavat, tuhmi ja värvitut. Halliga saab ka ruumi elama panna. Ammu enam ei ole hall, see millega olid kõik sunnitud käima. Nüüd on meie keskkonnas palju halli, mis hoopiski pilku püüab ja positiivsena mõjub.
Praegu on meid koju klammerdanud küll ebameeldiv haiguselaine, kuid olukorra väljakannatamatuse teeb mõnusamaks kudumine. Käsil on esemed, mis toovad kevade lähemale ja mis teevad lapse nii armsakeseks. Kuigi poodides on saadaval kohati ka ühe lõngatoki hinnaga mütsikesi, siis oma näppude vahel valminud mütsike on kohe kordades kaunim. Pildid inspiratsiooniks, kuniks enda töö valmib.
Kuigi meie talv on olnud ka imeline, siis ikkagi on kevad see, mis paneb hinge põues helisema. Akent avades on juba üksikute linnukeste rõõmulaulu kuulda. Mis nüüd päev-päevalt üha valjemaks hakkab minema. Igal kevadel hakkab aga minu hing kasvuhoonet igatsema. Mitte sellist tavalist, mida lapsepõlvest vanaemadel mäletame. Ikka sellist erilist, kus saaks istuda ja kohvi
Puit, kui looduslik materjal, on ja jääb. Muud materjalid on trendidena tulnud ja läinud, kuid puidust ei loobuks me kunagi. Kuigi vahel me saavutame puidu mulje ka läbi spoonide ja teiste imitatsioonide, siis ikkagi on mulje seda väärt. Puit on ja jääb ning seda teenitult. Pildid: esestudio.gr
Facebooki lehel alustasin värvide nädalaga. Esimeseks värviks oli pruun. Pruun enda mitmete alatoonidega on läbi aegade olnud üks turvalisemaid värve interjööris. Miks? Ma arvan, et see on tingitud sellest, et see on kõige maalähedasem toon. Looduses leiame seda värvi kõiges alates mullast. Nimistu saaks väga pikk – sipelgad, karud, põdrad, puutüved, käbid, puravikud jne jne.
Kui meenutada lapsepõlve, siis märkimisväärsemad olid ikka jõulud, lihavõtted, kadripäev… Ei tea miks, aga vastlapäeva osas ei olegi nagu erilisi mälestusi. Tänase päeva aga teeb kindlasti eriliseks see lumerohkus, mis akna taga paistab. Leivatoas oli täna tavalisest rohkem sagimist ja võite arvata, mis kaubaks läks. Täitsa isuäratavad olid need vastlakuklid. Siia aga lisan mõned lingid
Kas teate, et on viimane aeg võtta välja paber ja pliiats. Märkida peale maja ning kõik olemasolevad taimed ja peenrad, millega te rahul olete. Ning siis joonistada juurde see, mis veel puudu. Läbimõelda peenarde ääristus ning kindlasti olla kriitiline ka valitseva stiili või stiilituse osas. Uskumatu, kuidas paberile kandes saab enda aiaplaneeringust hoopis paremini aru.
Ma olen täiesti kindel, et poes toimiks selline nipp, et toidunimekiri koos päevamenüüga ootaks uksel. Tänane lõuna sai inspiratsiooni “Jamie Oliveri 30 minuti road” saatest. Kuna saade oli vahetult enne poodi minekut, siis poes sai ostetud kõik, mis saates nähtud. Muidugi paar asja ununes, aga need koostisosad olid õnneks külmkapis olemas. Pean tunnistama, et 30
Isa tuli meile, et saaksime koos teha leedu rahvustoitu. Mina sain seda lapsepõlves ikka süüa. Minu lapsed enam aga mitte. Neile on see toit pisut võõras, kuid nüüd saame seda ka ise edaspidi teha ja neidki harjutada sööma. Retsept: Koorida 16 keskmist kartulit. Riivida peene riiviga suurde kaussi. Hea on riivida 3 mugulsibulat vaheldumisi kartuliga. Nipp!
Meie ühes loengus ütles sisearhitektist õppejõud, et siseringis nad liigitavad sisekujundajaid tapeedivalijateks ja tegijateks. Üsna armas ütlemine :). Mõni solvuks, aga mina olen uhke, et ma olen siis see tapeedivalija. Olgem ausad, et arhitekti haridusega ei hakka keegi kellegagi tapeeti valima ja arutlema värvitooni üle. Keegi ei julge nende poole tapeedi murega pöördudagi. Aga miks
Sain emalt väikese märkuse, et ta minu aastaplaanis ei näe veel ühte minu eesmärki. Ehk alateadlikult hoidusin selle lisamisest, et nii öelda endale tagalat hoida. Jah, see igipõline naiste mure – kaalust alla võtta. Kõrvalt küll öeldakse, et ei ole ju midagi ja niikaua kui ma ennast peeglist või pildilt ei vaata, ei olegi midagi
Lõpuks siis peale eriliste kookide tegemise olen jõudnud tavaliste klassikaliste kaneelirullideni. Miks sellise ringiga, ei oskagi öelda. Siinkohal kehtib tõesti ütlus, et parem hilja kui mitte kunagi. Peab tõdema, et taigna tegu oli palju kergem, kui ma arvasin. Ma ei oskagi öelda, miks mul oli eelarvamus, et pärmiga jändamine on tüütu. Nüüd isegi ehk pisut