Kvaliteetaeg perega – mõisaid avastamas

Kvaliteetaeg perega – mõisaid avastamas

Mida teha suvel, kui päris puhkus ei ole veel alanud või halvemal juhul, kui puhkus on juba läbi? Õnneks ei ole minu puhkus veel alanud ja on mida oodata :). Peale tööd ei ole just palju aega, aga samas suveõhtud on ju pikalt valged. Kohe-kohe saab ka mehed jalgpalli vaatamisest eemale. Hea, kui plaan valmis oleks – enne ja peale veerandfinaale tekib ju vaba aega :).

Kui ilm on tavalisele Eesti suvele kohane, siis tasub avada veebileht mois.ee ja valida välja piirkond, kuhu eesti mõisaid avastama minna. Meie avasime Keila kihelkonna ja peale poest mõne ampsu ja joogi kaasa ostmist saigi suund Muraste poole võetud.

Algas kvaliteetaeg pereliikmetega. Nutivabalt ja mitmeid kordi juba läbisõidetud teed said täiesti teise dimensiooni. Märkasime kõike: loodust, hooneid, inimesi, vaateid. Ja siinsamas, kodu ümber, sai juba avastatud, kui kaunis on Eestis suvel ja seda ilmast olenemata.

Kuna meie tütar on tõeline autohuviline, siis algab kõik juba autosse istudes – kohe ühendatakse Apple CarPlay, et muusika kuulamine ja kaardi jälgimine mugavam oleks. Kui ise täpselt ei tea kuidas, siis tänapäeva lastel käib asi kiirelt, juba on youtube’st info käes ja kõik vajalik seadistatud. Ma ei tea, kuidas teil, aga ma isegi ei viitsi endale paljusid tehnikalahendusi selgeks teha, sest mul on kahel jalal liikuv isiklik 12-aastane juhendaja olemas. Ulatad nutiseadme ja kõik tehakse sinu eest ära :-).

Ühesõnaga end mugavalt autosse sättinud, kaardijuhised ja mois.ee ees ning lähimaks sihtpunktiks oligi Muraste.

Muraste mõis ise oli kurvas seisus, kuid jututeemasid meil omavahel jagus küll – et mis siin enne oli ja kuidas lastel siin lastekodus elada oli ja kuidas sobimatu uusehitis omal ajal mõisahoonega ühendati. Eelkõige arutlesime, et kes siis kannab ja kas üldse kannab vastutust, et sellised arhitektuursed ja ajaloolised väärtusega hooned Eestimaalt ei kaoks. Vaatamata halvale seiskorrale oli hoonel mitu vaadet, mida oli mõnus pildistada. Siit edasi läksime Vääna suunas. Tuttav maantee, kuid kunagi pole tulnud pähe sisse keerata ja vaadata, mis pilt avaneb nurga taga, kuhu suunab silt „Vääna mõis“. Ja siin avanes juba märksa parem ja suursugusem vaatepilt. 1797. aastal tundmatu Itaalia arhitekti poolt loodud ja Von Stackelbergidelt võõrandatud mõisahoones tegutseb alates 1920. aastast kool. Ilus ümbrus ja jälle oli, mida vaadata ja, mille üle arutleda. Omaette tegevust pakub ka eesmärk iga hoone juures üks tore pilt teha.

 

 

 

 

 

 

 

Järgnevaks mõis, mida oleme ka varasemalt külastanud, kuid iga uus minek avab jällegi uued vaated ja uued emotsioonid. Sageli teiselt kaldalt vaadatud Keila-Joa pakub mõisa poolt lähenedes täiesti teistsugust vaatepilti. Keila-Joa mõis (aastast 1833) on üks stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Siin võib kohe rahulikult iga ilmakaare suunas fotosessiooni korraldada.

 

Kui kõik ilus on Keila-Joal nähtud, siis võtame suuna Klooga poole. Kui tee peale jäänud Kõltsu mõisa ees ka peatutud, siis läheb tõeliselt põnevaks. Kellele ei meenuks midagi seoses Kloogaga: Klooga rand, rongiga Kloogale seenele, venelaste sõjaväeosa. Aga selgus, et on ka midagi, mis ei meenu või millest kuulnudki pole – Klooga järv. Tahaks tõesti teada, kes on seal käinud? Eks oli sel korralgi inimesi liikvel, kuid kindlasti ei olnud need vanalinna, kesklinna või Laagri elanikud :-). Järvevesi oli puhas ning kaunis luigeperekond seda nautimas ja silmailu pakkumas. Edasi jätkusid Klooga mõisa otsingud. Vaatamata sellele, et erinevad navigeerimisseadmed ja Apple maps meid rappa juhatasid, me alla anda ei soovinud. Selgus, et mõisa juurde ei vii kumbki kahest erinevast teest, mis kaardil olemas olid, kusjuures üks neist oli lausa Kloogamõisa allee nime all.

Kaardi järgi lähima punkti juurde auto ära parkinud, jätkusid otsingud jala üle kraavi ja läbi kõrge rohu. Esimesena kerkis mõisahoone varemete tipust esile mõisavapp. Jällegi tekivad pähe küsimused, et kuidas küll saab midagi sellist lõhkuda, varemeisse jätta ja lõpuks lihtsalt unustada? Vastust saamata otsustasime siiski pisut ringi vaadata ja varemetes ronida ning ilmselt varasema mõisa saalist Klooga järve suunas vaadates püüdsime endisaegseid vaateid kujutleda. Pisut kurvalt, kuid samas rõõmsalt tõdesime, et midagi oli ikkagi veel vaadata.

 

 

 

 

 

 

 

 

Edasine tee kulges veel kolme mõisa suunas. Loogiliselt liikudes oli esimeseks teele jäävaks Ohtu mõis, mis rajati tõenäoliselt 1620-ndatel aastatel. Nagu paljudki teised mõisad, kolis Ohtu mõisa võõrandamisjärgselt kool, mis tegutses seal kuni 1974. aastani. Praeguse ilme sai mõisahoone alles erakätesse jõudes. Tänu mõnusa ümbrusega hoonele oli mida jällegi pildistada.

Suunaga kodu poole sõites sai maha keeratud Keila–Paldiski maanteelt Kumna mõisa suunas ja milline avastus – ei ole näinud ega kuulnud, et siinsamas on kaunilt renoveeritud ja kasutusel olev mõisahoone. Ja mitte üksi, vaid kõrvuti mõisa vana, kõrgel soklil paikneva ühekorruselise viilkatusega puitehitisega ehk peahoonega 18. sajandi lõpust.

Viimane avastus oli omaenda kodukandi Harku mõis. No tasub ikka hoovi keerata, mitte mööda sõites tõdeda, et ta siin seisab. Ümber hoone kõndides ja seda imelist rõdu vaadates puhkas silm ja rõõmustas meel – täitsa teise tunde ja pilguga saab nüüd seda hoonet mööda sõites vaadatud.

Imelised aarded on peidus iga Eestimaa nurga taga. Niimoodi sõites ja avastades teed mõnusa reisi perega ja ühtlasi taastad ka sideme, mis sul vahel oma Eestiga kaduma kipub minema. Tegelikult on kõik meie ümber tõeliselt kaunis, kuigi vahel pisut varemeis, aga siiski oma tähenduse ja ajalooga.

Lõpetuseks ka pisut fakte: GLA näidukite järgi sai 101 km läbitud 2h ja 32 minutiga. Vaatame, missuguse kihelkonna või maakonna me järgmiseks ette võtame.

Esimene laste lemmik – juustukook

Esimene laste lemmik – juustukook

Olen teinud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid magusaid kooke. Kuid alles vabariigi aastapäeval tehtud juustukook oli see, mida Ketlin palus eile uuesti teha. Selgus kurb tõsiasi, et antud kook sai tookord tehtud retseptita ja uuesti tegemine ei olnudki nii lihtne. Sai enda retseptiraamatud, Pinterest jm kohad ülevaadatud ja 100% äratundmist, et vot seda ma tegin, ei tulnudki.  Uus katsetus sai valmis ja nüüd siis tuleb ka kirja panna. Eelkõige endale, aga kui kellegile veel abiks on, siis see on ainult rõõm :)

Sellest kogusest tuli üks piklik vorm + 5 korvikest

Muretainas: Read more

Viimase reisi emotsioone

Viimase reisi emotsioone

Pikalt ei ole siia midagi kirjutanud, aga teen siiski mõned reisimärkmed. Pigem kirjutada kui leht sulgeda :) – äkki on endalgi hiljem hea lugeda.

Kuidas sisustada koolivaheaega – ilmselt on see koolilastega peredele üsna tavaline küsimus. Soojas sai käidud augustis, Eestimaad ja Eesti hotelle on ka aasta jooksul külastatud ja tekkiski küsimus, et mida siis ikkagi teha? Hakkasime lähemaid naabreid läbi mõtlema ja jäime pidama Leedul. Kuna see on ka minu isa sünnimaa, siis mõeldud tehtud. Asjad kohvrisse ja autole hääled sisse. Read more

Koduring, kas blogi või firma koduleht.

Koduring, kas blogi või firma koduleht.

Ärimaailmas öeldakse, et tegevused peaksid olema eesmärgistatud. Uuem suund ütleb, et inimene peab tegema seda, mis teda õnnelikuks teeb. Mõistus ütleb, et ma ei ela ära ainult sellest, mis mind õnnelikuks teeb. Miks sellised mõtted?

Nimelt sain ma küsitluse, mis on suunatud blogijatele. Täitsin ära, aga samas pani mind see ka mõtlema, kas ma olen blogija? Ma arvan tegelikult, et ma ei ole blogija. Mis eesmärgil on mu koduleht just selline nagu ta on? Miks mul ei ole esilehel enda tehtud tööd või minu kompetentse ülistav tekst? Miks ma siiski aeg-ajalt postitan enda mõtteid ja tundeid siia lehele? Ei oskagi ka ise kohe sellele kõigele vastuseid leida. Vahel lihtsalt tuleb selline soov kirja panna tundeid või kogemusi, mida ma olen viimasel ajal kogenud. Sageli ma suudan kirjapildis kogetu paremini ja selgemalt kokku võtta ning läbi selle tekib hea tunne, et minu elu on täisväärtuslik ja mõttestatud. Ka negatiivsed kogemused elan ma veel kord läbi ja lasen nad endast läbi selleks, et lasta neil siis minna. Üks on selge, et ma ei tee kõike kellegi või millegi pärast – ehk see ongi üks osa sellest, et teha midagi, mis mind õnnelikuks teeb. Ja kuna üldjoontes teeb mind õnnelikuks minu elu: mees, kodu, perekond, minu töö ja minu hobid, siis neid tegevusi aeg-ajalt kokkuvõttes kasvab minu õnn. Read more

Kas mul on väljakujunenud oma stiil?

Kas mul on väljakujunenud oma stiil?

Sageli küsitakse minult, kas mul on kindel stiil, mida ma teen. Endale mulle tundub, et mul ei ole seda. Seda kindlasti ei ole, et ühte või teist sooviks rohkem teha. Ma ise arvan, et ma teen ikka kliendile sobilikku lahendust, olgu selleks siis modernne, klassikaline või skandinaavia stiil. Samas on aga öeldud, et mul on äratuntav käekiri. Sellega hakkan ma küll nõustuma. Mul on sellised sirged ja konkreetsed jooned. Mulle meeldib kandiline rohkem kui ümmargune. Mulle meeldib korrapärane rohkem kui segaduse mulje. Mulle ei meeldi nipsiasjakestest ülekülvatud riiulid. Aga see, mis mulle ei meeldi, võib tekkida ja tekibki peale seda, kui ma olen oma töö lõpetanud. Read more

Kui kliendiga koostöö sujub, siis sünnivad imelised lahendused.

Kui kliendiga koostöö sujub, siis sünnivad imelised lahendused.

Üheks põhjuseks miks ma hakkasid seda tööd tegema on just silmaga nähtava tulemuse nägemine. Nii hea on aeg-ajalt tagasi vaadata ja kasvõi poole aasta pärast imetleda tehtut piltidel. Enda kodus märkan end sageli nautimast seda tulemust, mis meie kodus on. Täna just vaatasin, et kui mõnus lahendus on meie elutoas – nii hea on pisut mööblit ümber paigutada ja ilme on täiesti uus ja värske.  Mida ma enda tegemistest toimetamistest õppinud olen ja julgen soovitada, on see, et mõne detaili puhul tasub pisut oodata ja vaadata, milline koht või nurk vajab täiendamist. Hiljem sisse toodud mööbliese või detail võib muuta tulemuse veelgi täiuslikumaks. Read more

Milliseks saab kasvava lapse tuba

Milliseks saab kasvava lapse tuba

Beebituba planeerides võiks kohe juba arvestada, milline peaks see tuba olema lapse kasvades. Mõni mööbliese või seinavärv jääks sel juhul tulevikus kasutusse.

1. Püüelge lihtsuse poole.
Puhtad jooned ja funktsionaalsus  on lastetoa märksõnad. Neutraalsed toonid moodustavad lihtsa tausta pidevalt muutuvale ümbrusele: mänguasjadele, kunsti-ja dekoratiivesemetele, mille hulk varieerub lapse kasvades. Tagasihoidlikes toonides võiksid siis olla seinad, põrand ja suured mööbliesemed. Read more

Kaunis kevad on alanud ja elu käib oma rada.

Kaunis kevad on alanud ja elu käib oma rada.

Ma tean, et vaikus kodulehel ei ole heaks märgiks. Koduleht seisab ja tekib tunne, et kedagi ei olegi enam selle lehe taga. Ikka on, ma olen olemas ja elan uues rütmis, milles elamine ei võimalda enam nii sagedaselt mõtete lisamist kodulehele. Järjekorras siis.

Pereelus on raskuskese nihkunud gümnaasiumite lainele. Alguses tundub see aeg nii kauge ja ebaolulisena ning kui see hetk on käes, siis ei tea me gümnaasiumitest ja kandideerimissüsteemist mitte midagi. Siis saad teada, mis gümnaasiumid üldse olemas on ning saad ka teada, et lisaks pingereale, mis kohal mis kool positsioneerib, ei tea me ikkagi mitte midagi nende koolide olemusest, sisekliimast ning õpetamise kvaliteedist. Read more

Kaunist Vabariigi aastapäeva!

Kaunist Vabariigi aastapäeva!

Vahel me unustame ära, kui kaunil maal me elame. Unustame ära, milline oleks võinud meie riigi saatus olla, kui me poleks kokku hoidnud. Unustame ära, et meie lastes seisneb meie ja riigi tulevik. Unustame ära, et virisemise asemel peaksime ise midagi ette võtma. Unustame ära, et võiksime olla tänulikud.

Mida me saame siis ette võtta? Saame vaadata ringi ja märgata meie kodumaa kaunidust, aastaaegade vaheldumist, looduse muutumist ja seda mida meie maapõu meile annab. Tunda uhkust vabal maal elamise üle ja soovida seda veel vabaduses mitte olevatele riikidele. Olla ise aus ja mitte varastada riigi vara ja ligimesele kuuluvat – igast üksikisikust algab ausus ja headus. Kui tunneme, et saame midagi oma riigi jaoks või ligimese jaoks teha, siis teeme seda. Ja oleme tänulikud ning uhked, et oleme siin ja praegu ning teeme õigeid tegusid.

Kaunist aastapäeva!

Head uut aastat!

Head uut aastat!

Viimane aeg on soovida teile kõigile: “Head uut aastat!”
Et aasta oleks täis võimalusi, üllatusi,
unistusi, huvitavaid kohtumisi.
Et te leiaks aega endale, kaaslasele, kodule, lastele,
looduse märkamiseks ning aega, et öelda midagi head.
Aega, millegi tegemiseks – joonistamiseks, lugemiseks, kirjutamiseks, laulmiseks või millegi, mida vaid teie oskate. Aega millegiks millest siiani olete vaid unistanud, aga kunagi pole selle teostamiseks aega olnud.
Et tänasest vahetada ütlemine “homsest” “tänasest” vastu.
Et alati oleks aega suudelda kedagi, kes peab teid imeliseks.
Elada täpselt nii nagu teie suudate ja ma loodan, et sel aastatel te üllatate iseenditki.

Esimene koolipäev. Mida mina lapsevanemana tunnen?

Esimene koolipäev. Mida mina lapsevanemana tunnen?

Hommikul avades uudiseid näen pealkirja: “Kurb kooliaasta algus..”. Küsime siis, mida mina tunnen esimese koolipäeva lõpuks? Kui aus olla, siis praeguseks hetkeks ma olen küll väsinud, aga enda tänase päeva pealkirjaks ma ei paneks kindlasti midagi negatiivset või siis lausa kurba.

Kui me oskame meenutada, milline oli meie kooliaasta algus, siis igal juhul meile ei meenu meediast ühtegi negatiivse alatooniga juhtkirja koolide, õpetajate ja laste tunnete kohta. Miks me mäletame vaid seda, et me tahtsime kooli minna? Jah, me tahtsime, sest teisiti ei olnud mõeldav. Jah, me tahtsime koolivormi kanda, sest teisiti ei olnud mõeldav. Ja kunagi ei arvustatud koolivormi ega kooliõpetajate tujusid-tahtmisi või muud kooliga seonduvat. Loosungid olid ikka positiivsed: “Kool on laste tulekuks valmis”, “Juhani esimene koolipäev oli täis rõõmu ja uusi sõpru”, “Uus kool avati esimesel koolipäeval lillede ja päiksepaistega” jne jne. See tähendab seda, et me mitte ainult ei tahtnud koolis käia, vaid kõik ka soodustas positiivset suhtumist kooli. Mida me aga täna kuuleme koolide kohta positiivset? Kust saabki tulla positiivne emotsioon vanematele ja seejärel lastele?

Read more

Meie päevad Leedus.

Meie päevad Leedus.

Arvutasime, mis me arvutasime ja jäime pidama viie aasta peal. Täpselt viis aastat ei ole ma käinud Leedus isa sünnikodus. Kunagi said kõik suved seal veedetud. Need olid sellised tõelised suved, kus sai hommikul välja joostud ja õhtusöögiks tagasi tuldud. Selle aja sisse mahtus ujumas käimine, metsas luusimine, sõja mängimine, jalka tagumine, korvi viskamine ja vareste püüdmine munadega. Ka mõni töö sai tehtud, nagu puude riita ladumine või heina keeramine.

Kõik oli teisiti kui nüüd. Mäletan veel autolavka aegu, kui tuli kindlal päeval ja kindlas kohas olla, et saaks osta leiba, jahu, suhkrut, soola ja võid. Muu kõik kasvatati või sai tehtud piimast. Tegijaks oli muidugi minu vanaema. Read more