DSCN8512

Kaunis kevad on alanud ja elu käib oma rada.

Ma tean, et vaikus kodulehel ei ole heaks märgiks. Koduleht seisab ja tekib tunne, Loe edasi »

18

Kaunist Vabariigi aastapäeva!

Vahel me unustame ära, kui kaunil maal me elame. Unustame ära, milline oleks võinud Loe edasi »

DSCN7803

Head uut aastat!

Viimane aeg on soovida teile kõigile: “Head uut aastat!” Et aasta oleks täis võimalusi, Loe edasi »

DSCN6864

Esimene koolipäev. Mida mina lapsevanemana tunnen?

Hommikul avades uudiseid näen pealkirja: “Kurb kooliaasta algus..”. Küsime siis, mida mina tunnen esimese Loe edasi »

DSCN5048

Meie päevad Leedus.

Arvutasime, mis me arvutasime ja jäime pidama viie aasta peal. Täpselt viis aastat ei Loe edasi »

DSCN4819

Pikk paus, aga miks?

Siia lehele olen tavaliselt lisanud pilte ja mõtteid mingi kindla emotsiooni ajel. Kas mul Loe edasi »

enchanted-corner.tumblr.com

1. mai. Mis emotsioonid meil selle päevaga seoses on?

Me teame, et täna on vaba päev. Miks on vaba päev, mida me tähistame Loe edasi »

sichtschutz-balkon-balkonpflanzen-sonnenschirm-geländer

Kas võime hakata rõdusid korda tegema?

Iga päev algab ilma uurimisega, et mida siis juba kevadtegemistest ära teha saab. Kas Loe edasi »

Kaunis kevad on alanud ja elu käib oma rada.

DSCN8512

Ma tean, et vaikus kodulehel ei ole heaks märgiks. Koduleht seisab ja tekib tunne, et kedagi ei olegi enam selle lehe taga. Ikka on, ma olen olemas ja elan uues rütmis, milles elamine ei võimalda enam nii sagedaselt mõtete lisamist kodulehele. Järjekorras siis.

Pereelus on raskuskese nihkunud gümnaasiumite lainele. Alguses tundub see aeg nii kauge ja ebaolulisena ning kui see hetk on käes, siis ei tea me gümnaasiumitest ja kandideerimissüsteemist mitte midagi. Siis saad teada, mis gümnaasiumid üldse olemas on ning saad ka teada, et lisaks pingereale, mis kohal mis kool positsioneerib, ei tea me ikkagi mitte midagi nende koolide olemusest, sisekliimast ning õpetamise kvaliteedist. Järgmisel hetkel jõuad vaikselt paanikani, kas põhikool, kus lapsed käivad, on ikka piisava kvaliteediga ja väärtuslikku haridust andnud? Ja siis ei oma sa enam üldse aimu, mitmesse kooli peaks pabereid viima, et uue kooliaasta alguseks ikka mõnes koolis koht olemas oleks, et õpinguid jätkata. Ja selliselt mööduvad ikka mitmed kuud. Mitmed kuud, kus avastad ennast igal päeval e-koolist lapse hindeid kontrollimas, sest sisseastumiskatsetel soovitakse näha kolme eelneva veerandi hindeid. Lõppotsus aga langetatakse, kui ollakse kätte saanud ka lõputunnistus. Seega lõpuks oled ise peast soe ja oled ära väsitanud ning tüüdanud ka põhikooli lõpetaja enda, kelle südames on kindlasti samasugune mure ja teadmatus nagu vanematelgi. Samas kõik mängivad ju kangelast ning välja ei näita, et see on ikkagi väsitav, tüütu ja tugevalt seda aastat mõjutav eluetapp. Ja see veel kestab. Kõigile saatusekaaslastele jaksu ja jõudu ning õigeid valikuid!

Samas kõigele vaatamata liigub kõik oma rada. Loodus tärkab kiiremini kui kunagi varem. Kasemahl on kenasti jooksmas ja maitseb parem kui eelmisel aastal. Linnud sagivad ja otsivad pesakohta. Neid on akna taga tegutsemas nii tore vaadata ning metsvintide laul on hommikuti rõõmustamas. Meiega koos on seda vaatamas-kuulamas, ka meie armas kodune kass, kelle peas ei mõlgu kindlasti need samad mõtted mis meie peades. Ei ole suutnud me talle õpetada, et hoovis aetakse taga vaid lehti ja paremal juhul hiiri. Aga loodus toimetab omasoodu ja oleme ju kõik kasvanud selliselt, et tunnetada piire ning elada vastavalt meie liigile kehtestaud reeglite järgi. Vaatleme ja jälgime ning anname endast parima, et loodus tasakaalus püsiks.

Töörindel on lõppemas ning algamas mitmed huvitavad ja silmarõõmustavad projektid. Selgeks on saanud, et kõige tähtsam on koostöö nii kliendi kui ehitajaga. Paljud tõed ja head lahendused sünnivad meeskonnatööna ning arutelude käigus. Kui ei teki sisekujundaja ja kliendi vahel seda miskit, seda äratundmist, et me oleme ühel lainel ja liigume koos sama eesmärgi suunas, siis on alati parem edasi liikuda. Sisekujunduslahendustes ei ole sellist varianti, et teen ära lihtsalt – see ei ole matemaatika, milles on olemas kindel valem. Siin on valemiks hea tunne. Ka ühisele arusaamisele jõudmine, et parem on siit maalt eraldi edasi minna, peab sündima hea tundega – sest nii ongi parem. Ja kõige olulisem on, et uue kodu elanikud omavahel jõuaks ühise lahenduseni, mis loob neile nende uue kodu. Siin ei saa olla ühe arvamust, siin peab kokku jooksma kõigi osapoolte mõte üheks tervikuks. Ja neid tervikuid ma olengi loomas mõnusates meeskondades.

Jaa, ja muidugi meie pesamuna. Esimesse klassi minek ei olnudki kõige lihtsam verstapost. Kuid ka see teekond oli vaja läbida. Praeguseks saame öelda, et midagi pole ületamatut ja lihtsalt mõni kohaneb kiiremini, mõni aeglasemalt, mõni näitab välja ja mõni elab sisemiselt läbi. Meie elasime selle pisut keerulisema aja läbi koos ja see ongi kõige parem, sest saime kordamööda teineteisele toetuda. Koolivaheajad olid meile mõnusaks taastumiseks ning iga uus veerand algas juba enesekindlamalt ja rõõmsamalt.

Selline see elu ongi, enda mitmete keerdkäikudega, kaunite vaadete ning vahel vihmaste ilmadega. Aga päike on alati olemas ja teeb oma ringi vaatamata kõigele. Ja nii meiegi. Kaunist kevadet kõigile!

Kaunist Vabariigi aastapäeva!

18

Vahel me unustame ära, kui kaunil maal me elame. Unustame ära, milline oleks võinud meie riigi saatus olla, kui me poleks kokku hoidnud. Unustame ära, et meie lastes seisneb meie ja riigi tulevik. Unustame ära, et virisemise asemel peaksime ise midagi ette võtma. Unustame ära, et võiksime olla tänulikud.

Mida me saame siis ette võtta? Saame vaadata ringi ja märgata meie kodumaa kaunidust, aastaaegade vaheldumist, looduse muutumist ja seda mida meie maapõu meile annab. Tunda uhkust vabal maal elamise üle ja soovida seda veel vabaduses mitte olevatele riikidele. Olla ise aus ja mitte varastada riigi vara ja ligimesele kuuluvat – igast üksikisikust algab ausus ja headus. Kui tunneme, et saame midagi oma riigi jaoks või ligimese jaoks teha, siis teeme seda. Ja oleme tänulikud ning uhked, et oleme siin ja praegu ning teeme õigeid tegusid.

Kaunist aastapäeva!

Head uut aastat!

DSCN7803

Viimane aeg on soovida teile kõigile: “Head uut aastat!”
Et aasta oleks täis võimalusi, üllatusi,
unistusi, huvitavaid kohtumisi.
Et te leiaks aega endale, kaaslasele, kodule, lastele,
looduse märkamiseks ning aega, et öelda midagi head.
Aega, millegi tegemiseks – joonistamiseks, lugemiseks, kirjutamiseks, laulmiseks või millegi, mida vaid teie oskate. Aega millegiks millest siiani olete vaid unistanud, aga kunagi pole selle teostamiseks aega olnud.
Et tänasest vahetada ütlemine “homsest” “tänasest” vastu.
Et alati oleks aega suudelda kedagi, kes peab teid imeliseks.
Elada täpselt nii nagu teie suudate ja ma loodan, et sel aastatel te üllatate iseenditki.

Esimene koolipäev. Mida mina lapsevanemana tunnen?

DSCN6864

Hommikul avades uudiseid näen pealkirja: “Kurb kooliaasta algus..”. Küsime siis, mida mina tunnen esimese koolipäeva lõpuks? Kui aus olla, siis praeguseks hetkeks ma olen küll väsinud, aga enda tänase päeva pealkirjaks ma ei paneks kindlasti midagi negatiivset või siis lausa kurba.

Kui me oskame meenutada, milline oli meie kooliaasta algus, siis igal juhul meile ei meenu meediast ühtegi negatiivse alatooniga juhtkirja koolide, õpetajate ja laste tunnete kohta. Miks me mäletame vaid seda, et me tahtsime kooli minna? Jah, me tahtsime, sest teisiti ei olnud mõeldav. Jah, me tahtsime koolivormi kanda, sest teisiti ei olnud mõeldav. Ja kunagi ei arvustatud koolivormi ega kooliõpetajate tujusid-tahtmisi või muud kooliga seonduvat. Loosungid olid ikka positiivsed: “Kool on laste tulekuks valmis”, “Juhani esimene koolipäev oli täis rõõmu ja uusi sõpru”, “Uus kool avati esimesel koolipäeval lillede ja päiksepaistega” jne jne. See tähendab seda, et me mitte ainult ei tahtnud koolis käia, vaid kõik ka soodustas positiivset suhtumist kooli. Mida me aga täna kuuleme koolide kohta positiivset? Kust saabki tulla positiivne emotsioon vanematele ja seejärel lastele?

Me ei ole rahul õpetajate tööga – kui paljud meist on istunud reaalselt tunnis? Me ei ole rahul enda lapse kooli korraldusega – kui paljudel meist käivad lapsed mitmes koolis, et võrrelda? Kindlasti on puudujääke, aga seda on ka meie endi kodudes. Aga mis muudab selle positiivseks? Ikka meie suhtumine ja usk paremasse homsesse. Millised on meie positiivsed ja innustavad pealkirjad ning kirjutised, mida meie tegime selleks, et esimene ja ka järgnevad koolipäevad oleksid toredad, positiivsed ja rõõmu pakkuvad?

Mida teeme meie, vanemad, valesti? Me seisame ja räägime ennast unustaval sellest, kuidas keegi kiusas kedagi, kuidas see või teine õpetaja käitus valesti, kuidas kool ei tee midagi meie laste heaks jne jne. Me unustame, et meie kõrval on kooli minev või koolis käiv laps, kes seda kõike kuulab. Kust tulevad tema arvamused koolist?

Kui koosolekul küsitakse, kes soovib kandideerida kooli nõukokku, siis on vaikus ja kandidaadid esitab kool. Kus on siis kõik need kõnekad ja ilmekad maailmaparandajad?

Mida me aga saame teha või mida mine tegin ja tunnen täna?

Kõik algas tegelikult juba eile aktusel: lapsed olid kenad, kooli hümn mängitud ja lipp aulasse toodud oli Eesti Vabariigi hümni aeg. Ja kas see on positiivne, kui siis me mõistame vaid seista ja kuulata. Kas sellega me anname ka enda lastele eeskuju, kui palju me austame seda riiki või kui paljudel meil need sõnad peas on (kaks põhjust mitte kaasa laulda). Näen, et meie esimesse klassi minev tütar laulab uhkelt peaga kaasa noogutades. Kodus kiites teda, sain aga teada, et alguses ta ei julgenud kaasa laulda, sest keegi ei laulnud ja kui ta nägi, et tema õpetaja laulis (mida märkasin ka mina), siis ka tema hakkas laulma. Vanemad, avagem silmad, asi on meis, meie eeskujus.

Kui ootasime peale klassijuhataja tundi lapsi, siis ma ei näinud nutvaid ega torisevaid lapse tulemas – kõik olid pidulikult ilusad ja ikkagi elevil (põhjused erinevad: sõpradega kohtumine, kellegile meeldimine, hea pinginaabri saamine või tundide vähesus tunniplaanis). Aga siiski elevus, mis on väike alge, et sinna lisaks positiivsust süstida. Aga mida teevad täiskasvanud – direktori kõne oli paberilt loetud (kuigi sõnum on oluline), palju uusi õpetajaid (kuigi inimesed kolivad, abielluvad või vahetavad lihtsalt tööd) jne jne. Ikka me leiame põhjuseid, et kiruda. Kõige kurvem on see, et me ei pane seda enam ise tähelegi. Kui me mõtleks igale negatiivsele lausele asemele positiivse?!

Tagasi minu emotsioonide juurde… Kooliuksest tulev esimese klassi läinud tütar ulatab mulle kaardi, mille tegi õpetaja. Õpetaja oli juba ette positiivselt tema klassi tulevate laste peale mõelnud. Ta oli taimed kogunud, kuivatanud ja need kaardile liiminud, kaardile, milles olid head sõnad kooli tulijale. Me lugesime seda koos ja rõõmustasime, et lapsel on hea ja tore õpetaja. Kui laps öösel nuttis, et und ei tule ja mis saab kui ta kooli hiljaks jääb jne jne. Siis mis ma oskasin öelda, kui et Sul on koolis hea, sest hindeid ei panda, saad uusi sõpru, saad varem koju kui lasteaiast ja teil on palju toredaid tunde ja Sa võid enda lemmik jänku koolikoti külge kaasa panna.

Hommikul oli laps esimese äratuse peale üleval ja enne, kui ma jõudsin midagi öelda, oli koolivorm seljas. Tegelikult ma tahtsin, et ta selle peale hommikusööki selga paneks (teadagi miks :)). Ei olnud koolivormi maine tema silmis veel langenud vaatamata üheksandasse läinud venna aastaid kestnud kirumise peale. Jällegi, positiivne alge on olemas – ärgem tapke seda. Võtsin aga köögipõlle välja ja sidusin söögi ajaks ette. Ukse juures oldi valmis juba 10 minutit varem ja miks siis seda maha suruda, ikka autosse ja kooli. Ka venna naeratas, sest tavapärase bussi asemel sai ta õega autoga kooli. Jälle positiivne!

Ja kooli juurde jõudsime 10 minutiga – positiivne! Me ei trüginud kesklinna eliitkooli tund aega. Klassi ukse taga sagis palju elevil, rõõmsaid, ootusärevaid lapsi. Veel rikkumata uudistest, et kool on paha, õpetajad nõmedad ja koolis on kiusamine. Hoidkem siis seda tunnet – kiitkem, pange tähele lapsi ja nende lugusid koolist. Te märkate vägivalla tunnuseid varem ja ennetate neid.

Koolist tulnuna oli peamine ja väga armas uudis see, et nende õpetaja kasvatab lapsi prääniku ja paiga :).

Positiivne seeme on maas – aidakem seda positiivselt ka kasvada!

Ilusat kooli algust!

Meie päevad Leedus.

DSCN5048

Arvutasime, mis me arvutasime ja jäime pidama viie aasta peal. Täpselt viis aastat ei ole ma käinud Leedus isa sünnikodus. Kunagi said kõik suved seal veedetud. Need olid sellised tõelised suved, kus sai hommikul välja joostud ja õhtusöögiks tagasi tuldud. Selle aja sisse mahtus ujumas käimine, metsas luusimine, sõja mängimine, jalka tagumine, korvi viskamine ja vareste püüdmine munadega. Ka mõni töö sai tehtud, nagu puude riita ladumine või heina keeramine.

Kõik oli teisiti kui nüüd. Mäletan veel autolavka aegu, kui tuli kindlal päeval ja kindlas kohas olla, et saaks osta leiba, jahu, suhkrut, soola ja võid. Muu kõik kasvatati või sai tehtud piimast. Tegijaks oli muidugi vanaema. Kahjuks oli sel ajal minu vanus veel selline, et isetegemise vastu ma huvi ei tundud ja nüüd pean tunnistama, et vanaema oskused jäid mul omandamata. Aga seda mäletan, et toidud olid head. Kas seda põhjustas värskes õhus jooksmine või vanaema oskus? Siin kohal olen kindel, et ikka vanaema oskused. Toidud olid erilised, st kindlasti midagi sellist, mida Eestis lapsed ei saa. Näiteks kartulipannkoogid, külmad supid, Cepelinai, Kugelis, kohupiima pelmeenid, kõikvõimalikud juustud, pekid, suitsutatud singid ja täitsa teistmoodi küpsetatud pirukad.

Mul on hea meel, et me selle 600 km pikkuse sõidu ette võtsime. Kohal olles saime kogeda paljutki, mida ma lapsepõlvest mäletan. Tütrele meeldis õues kausis pesemine ja askeetlikes tingimustes magamine. Heinale magama minek ei ole enam kahjuks võimalik, sest heinateo tehnoloogia on kaasaegne ning lakapeale heina ei laota. Küll olid ka paljud talud muutunud, kas elanike poolest või lihtsalt oli hoone kaasaegsem.

Tädi kodus ootas meid igal õhtul rikkalik õhtusöök ning kuna temal enam lehma polnud, siis piimatooteid saime mekkida naabertalus. Naabertalu pere on rajanud uhke turismitalu www.rozlaukis.com ja seal käisime ka suplemas. Neid kõiki seal kogetud emotsioone kirja ei saa. Aga mul on mõnus kogu pilte, mida vaadates saab ehk ka mõnd maiku veel meenutada.

Täna aga hakkan tegema Leedu tšeburekke. Vaatame, mis välja tuleb.

Pikk paus, aga miks?

DSCN4819

Siia lehele olen tavaliselt lisanud pilte ja mõtteid mingi kindla emotsiooni ajel. Kas mul siis enam pole emotsioone? Ikka on, aga emotsioonid vajavad ka tagasisidet ning siit nö mitte liikuvalt lehelt seda ma ei saa. Facebooki lehel on aga aktiivne liikumine ning materjal uueneb igal päeval. Ja igal päeval lisandub ka uusi lugejaid. Sealne leht nö elab ja aktiveerib ka mind tegutsema.

Aga nüüd siis aktiveeriti mind meiliteel ka siia märkmeid lisama. Ja tänane ilm hoiab meid nagunii toas, sest lõpuks sajab ka meie aias.

Mitmed pilved on end meile näidanud küll paugutades või hirmsa tuulega möödudes, kuid kahe nädala jooksul pole õiget sadu siin olnud.

Mis on kuu aja jooksul aias muutunud?

1. mai. Mis emotsioonid meil selle päevaga seoses on?

enchanted-corner.tumblr.com

Me teame, et täna on vaba päev. Miks on vaba päev, mida me tähistame ja kas on mida lastele selle päevaga seoses edasi anda? Seda tegelikult me ei tea. Mina ei oska midagi õpetlikku, tähendusega või mõttega lastele rääkida selle päeva kohta. Natukene sobramist internetis ja tulemuseks on see, et täna on töörahavapüha, mille tähistamise traditsioon on alguse saanud 19. sajandil Ameerikast.

Kas võime hakata rõdusid korda tegema?

sichtschutz-balkon-balkonpflanzen-sonnenschirm-geländer

Iga päev algab ilma uurimisega, et mida siis juba kevadtegemistest ära teha saab. Kas aknaid saab juba pesta? Ei saa, sest tuul viib Su lihtsalt aknalt minema. Kas riisuda saab? Ei saa, sest maa on nii palju märg veel. Kas talveriided saab ära panna? Ei saa, sest jälle lubatakse öökülma. Isegi taimi ette kasvatada ma ei julge veel, sest puudub usk peatselt taimede õue viimise võimaluse ees. Toa aknal aga kipuvad taimed üsna ruttu välja venima. Isegi talverehvid saab alles homme vahetatud :).

Tänane tähelepanek, millest enne magamist paarid räägivad.

ok http-::kevc.tumblr.com:post:45954118669

Hommikul autos sõites oli Star FM-s hommikuprogramm ja seal oli küsimus, millest 14% paaridest voodis enne magamist räägivad?

Vastuseid tuli erinevaid:
“Mida hommikuks süüa”;
“Kuidas laste transport hommikul korraldada”;
“Rahast või töö probleemidest”;
“Mida õhtuks süüa teha”;
“Ei viitsiks homme tööle minna” – sellise pakkumise peale arvas Pille Minev, et sellest rääkijate protsent oleks kindlasti suurem kui 14.

Vaatasime siis mehega teine-teisele otsa ja mõtlesime, et millest meie siis räägime?

Kuidas me ootame kevadet?

http-::w-hiskers.tumblr.com:post:41342258123

Uskumatu kuidas me sõltume loodusest ja kuidas viimasel ajal ei ole muud juttu, kui kuhu see kevad jääb. Loetakse üht- ja teistpidi, et talv on kestnud kuus kuud. Ise vaatasin järele, et esimene ehmatav kogus lund tuli maha 26. oktoobril. Seega on seda alguses ilusana tunduvat, aga praeguseks juba väsitavat valget aega olnud viis pikka kuud.

Aga kui siis sellesse huumoriga suhtuda, siis siin mõned toredad tegelased, kes ootavad kevadet.

Märkamatult on aprill saabunud.

ok parimad asjad siin maailmas ei ole asjad

Mis siis muutunud on? Talvejoped on endiselt seljas. Lumi on ikka veel maas ja mõned hanged on päris hirmutavad, et millal need küll ära sulavad. Täna hommikul näitas kraad ikka 7 külmakraadi.

Mis head meelt teeb – on päike, mis ikka külmakraadidele vaatamata ennast näitab ja üritab loodusele kevade nägu näidata. Selle tulemusel muidugi saab meie liivatee kindlasti kõvad päikesekahjustused. Rooside peale ma enam ei vaatagi, sest lume alt välja sulanud oksad on ikka väga kurjakuulutavalt mustad. Teised aga, mis veel mustad ei ole, hallitavad juure kohalt. Kui juba rääkida mitte just kõige meeldivamatest nüanssidest sel kevadel, siis ka pesemata aknaid ei ole selles päiksepaistes tore vaadata. Samas aga selle külmaga akna vahele kõõlutama ka ei tahaks minna.

Aga nüüd on inimlikult ära virisetud ja saab kaunile päevale rõõmsalt vastu minna. Minu selle aasta üheks eesmärgiks oli kaalulangetamine ja täna ma olen ületanud ühe maagilise numbri, mis ei liikunud poolteist kuud. Tänaseks võib siis öelda -6 kg.

Huvitav, et üks eesmärk segab teist, sest kaalulangetamise tulemusel on kannatada saanud eesmärk: “palju häid toiduelamusi”. Aga teised eesmärgid, mis ei ole seotud suve ja saagiga, on täitsa kontrolli all ja hoiavad mind õnnelikuna!

Kõigile õnnetunnet!

Mõtteterad selleks:

Vahel tuleb lasta lihtsalt lahti.
/lasta asjadel minna oma rada/

ok kõik raskused on selleks, et neid ületada. juliannemajella,tumblr.com

Kõik raskused on selleks, et neid ületada.

ok pinterest.com ära iial peatu

Ära vaata tagasi.
Vii lubatu lõpuni.
Siis saame koos uhked olla.

Minu hing ja Sinu hing on juba ammu sõbrad.
Hoidkem sõpru ja oma partnereid!

ok parimad asjad siin maailmas ei ole asjad

Parimad asjad siin maailmas
ei ole asjad!

ok ära kiirusta, kõik mis on midagi väärt väärib ootamist

Ära kiirusta,
kõik mis on midagi väärt, väärib ootamist!

ok toimi õigesti

Toimi õigesti isegi siis, kui keegi ei näe.

Vahepeal on kevad saabunud?

wistfullycountry.tumblr.com

Arvasin, et olen sel kuul aktiivsem postituste lisaja. Aga on läinud teisiti. Omades rohkem vaba aega, olen ma rohkem hõivatud kui ilma ajata. Huvitav tähelepanek :). Ja selliselt olengi lasknud mööda tähtsa päeva – kevade saabumise. Samas jällegi nagu ei oleks mööda lasknud, sest sel aastal on kevad saabunud vaid kalendri järgi. Mul ei ole ju tegelikult talve vastu midagi, sest lumega talv on üks õige talv, mida tahta. Aga kui arvestada, et talve on olnud 5 kuud, siis nüüd juba on kevade aeg. Mis ma saan ise siis ära teha, et kevad vähemalt toaski oleks? Panin murulaugu mulda (toas muidugi), tõin kaseoksad tuppa, ostsin lumekellukestega laudlinad ja laual õitsevad potis roosid. Mis veel? Muidugi kaunid pildid internetist :)