DSCN0420

Hingedepäev

Laps ütles, et täna ta mõtleb vanavanaemale, vanavanaisale ning teisele vanavanaemale ja vanavanaisale. Kahjuks saab ta tugineda vaid minu räägitule, sest kõik ei jõua või ei anta võimalust kohtuda kõigiga. Kõigi lähedastega, kellega ma oleks tahtnud enda praegust elu jagada. Kelle juures oleks meil mõnus olnud perega käia ja erinevatest aegadest pajatada. Mul endalgi hakkavad need mõnusad hetked vanavanematega üha kaugemale jääma.

Mõnusad istumised Mähel terrassil, eriti peale vihma kui kraavi tagant metsast mõnus lõhn tuli ja viimased tilgad veel lehtedelt tilkusid. Vanaisa pajatused sõja ajast ja vanaema rahulik juures olek ning kuidas ta imetlusega vanaisa kuulas. Ilma erilise sahmimiseta oli alati laud kaetud ja midagi head lauale tuua. Vanaema eriline armastus ja hea käsi igast varrest imelised roosid kasvatada. Nende juurde sai alati minna ja tunda, et sa oled oodatud ja kodus.

Või siis need 12-tunnised sõidud Leedu poole, kus meie pere sai kupees korduvalt ja korduvalt võimaluse pikalt vestelda ja maha jäävate jaamade nimesid korrata. Kuidas esimesed päevad maal möödusid pisut kohanedes ja aasta pikkust eemalolekut eemale pühkides. Et järgnevad päevad ennastunustavalt põldude-metsade vahel joosta. Imetlusväärne on olnud vanaema sagimine lauda, aiamaa ja suveköögi vahel. Kui mehed, kolm põlve, töökuuri ees istudes maailma asju arutasid. Meenub, kui kord hirmus müdin maa värisedes lähenes ja mina hirmunult suvekööki varjuda püüdsin. Samast köögist hüppas välja minu armas habras vanaema, et naabrite põgenaval hobusel lakast haarata.

Meenutusi ja mälestusi on palju. Kahju, et neid mälestuste pilte kuidagi filmilindile või fotodele tõsta ei saa. Ehk peaksin neid kirja panema, kuigi ma suuremasi kirjutaja ei ole?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga



*