Kvaliteetaeg perega – mõisaid avastamas

Kvaliteetaeg perega – mõisaid avastamas

Mida teha suvel, kui päris puhkus ei ole veel alanud või halvemal juhul, kui puhkus on juba läbi? Õnneks ei ole minu puhkus veel alanud ja on mida oodata :). Peale tööd ei ole just palju aega, aga samas suveõhtud on ju pikalt valged. Kohe-kohe saab ka mehed jalgpalli vaatamisest eemale. Hea, kui plaan valmis oleks – enne ja peale veerandfinaale tekib ju vaba aega :).

Kui ilm on tavalisele Eesti suvele kohane, siis tasub avada veebileht mois.ee ja valida välja piirkond, kuhu eesti mõisaid avastama minna. Meie avasime Keila kihelkonna ja peale poest mõne ampsu ja joogi kaasa ostmist saigi suund Muraste poole võetud.

Algas kvaliteetaeg pereliikmetega. Nutivabalt ja mitmeid kordi juba läbisõidetud teed said täiesti teise dimensiooni. Märkasime kõike: loodust, hooneid, inimesi, vaateid. Ja siinsamas, kodu ümber, sai juba avastatud, kui kaunis on Eestis suvel ja seda ilmast olenemata.

Kuna meie tütar on tõeline autohuviline, siis algab kõik juba autosse istudes – kohe ühendatakse Apple CarPlay, et muusika kuulamine ja kaardi jälgimine mugavam oleks. Kui ise täpselt ei tea kuidas, siis tänapäeva lastel käib asi kiirelt, juba on youtube’st info käes ja kõik vajalik seadistatud. Ma ei tea, kuidas teil, aga ma isegi ei viitsi endale paljusid tehnikalahendusi selgeks teha, sest mul on kahel jalal liikuv isiklik 12-aastane juhendaja olemas. Ulatad nutiseadme ja kõik tehakse sinu eest ära :-).

Ühesõnaga end mugavalt autosse sättinud, kaardijuhised ja mois.ee ees ning lähimaks sihtpunktiks oligi Muraste.

Muraste mõis ise oli kurvas seisus, kuid jututeemasid meil omavahel jagus küll – et mis siin enne oli ja kuidas lastel siin lastekodus elada oli ja kuidas sobimatu uusehitis omal ajal mõisahoonega ühendati. Eelkõige arutlesime, et kes siis kannab ja kas üldse kannab vastutust, et sellised arhitektuursed ja ajaloolised väärtusega hooned Eestimaalt ei kaoks. Vaatamata halvale seiskorrale oli hoonel mitu vaadet, mida oli mõnus pildistada. Siit edasi läksime Vääna suunas. Tuttav maantee, kuid kunagi pole tulnud pähe sisse keerata ja vaadata, mis pilt avaneb nurga taga, kuhu suunab silt „Vääna mõis“. Ja siin avanes juba märksa parem ja suursugusem vaatepilt. 1797. aastal tundmatu Itaalia arhitekti poolt loodud ja Von Stackelbergidelt võõrandatud mõisahoones tegutseb alates 1920. aastast kool. Ilus ümbrus ja jälle oli, mida vaadata ja, mille üle arutleda. Omaette tegevust pakub ka eesmärk iga hoone juures üks tore pilt teha.

 

 

 

 

 

 

 

Järgnevaks mõis, mida oleme ka varasemalt külastanud, kuid iga uus minek avab jällegi uued vaated ja uued emotsioonid. Sageli teiselt kaldalt vaadatud Keila-Joa pakub mõisa poolt lähenedes täiesti teistsugust vaatepilti. Keila-Joa mõis (aastast 1833) on üks stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Siin võib kohe rahulikult iga ilmakaare suunas fotosessiooni korraldada.

 

Kui kõik ilus on Keila-Joal nähtud, siis võtame suuna Klooga poole. Kui tee peale jäänud Kõltsu mõisa ees ka peatutud, siis läheb tõeliselt põnevaks. Kellele ei meenuks midagi seoses Kloogaga: Klooga rand, rongiga Kloogale seenele, venelaste sõjaväeosa. Aga selgus, et on ka midagi, mis ei meenu või millest kuulnudki pole – Klooga järv. Tahaks tõesti teada, kes on seal käinud? Eks oli sel korralgi inimesi liikvel, kuid kindlasti ei olnud need vanalinna, kesklinna või Laagri elanikud :-). Järvevesi oli puhas ning kaunis luigeperekond seda nautimas ja silmailu pakkumas. Edasi jätkusid Klooga mõisa otsingud. Vaatamata sellele, et erinevad navigeerimisseadmed ja Apple maps meid rappa juhatasid, me alla anda ei soovinud. Selgus, et mõisa juurde ei vii kumbki kahest erinevast teest, mis kaardil olemas olid, kusjuures üks neist oli lausa Kloogamõisa allee nime all.

Kaardi järgi lähima punkti juurde auto ära parkinud, jätkusid otsingud jala üle kraavi ja läbi kõrge rohu. Esimesena kerkis mõisahoone varemete tipust esile mõisavapp. Jällegi tekivad pähe küsimused, et kuidas küll saab midagi sellist lõhkuda, varemeisse jätta ja lõpuks lihtsalt unustada? Vastust saamata otsustasime siiski pisut ringi vaadata ja varemetes ronida ning ilmselt varasema mõisa saalist Klooga järve suunas vaadates püüdsime endisaegseid vaateid kujutleda. Pisut kurvalt, kuid samas rõõmsalt tõdesime, et midagi oli ikkagi veel vaadata.

 

 

 

 

 

 

 

 

Edasine tee kulges veel kolme mõisa suunas. Loogiliselt liikudes oli esimeseks teele jäävaks Ohtu mõis, mis rajati tõenäoliselt 1620-ndatel aastatel. Nagu paljudki teised mõisad, kolis Ohtu mõisa võõrandamisjärgselt kool, mis tegutses seal kuni 1974. aastani. Praeguse ilme sai mõisahoone alles erakätesse jõudes. Tänu mõnusa ümbrusega hoonele oli mida jällegi pildistada.

Suunaga kodu poole sõites sai maha keeratud Keila–Paldiski maanteelt Kumna mõisa suunas ja milline avastus – ei ole näinud ega kuulnud, et siinsamas on kaunilt renoveeritud ja kasutusel olev mõisahoone. Ja mitte üksi, vaid kõrvuti mõisa vana, kõrgel soklil paikneva ühekorruselise viilkatusega puitehitisega ehk peahoonega 18. sajandi lõpust.

Viimane avastus oli omaenda kodukandi Harku mõis. No tasub ikka hoovi keerata, mitte mööda sõites tõdeda, et ta siin seisab. Ümber hoone kõndides ja seda imelist rõdu vaadates puhkas silm ja rõõmustas meel – täitsa teise tunde ja pilguga saab nüüd seda hoonet mööda sõites vaadatud.

Imelised aarded on peidus iga Eestimaa nurga taga. Niimoodi sõites ja avastades teed mõnusa reisi perega ja ühtlasi taastad ka sideme, mis sul vahel oma Eestiga kaduma kipub minema. Tegelikult on kõik meie ümber tõeliselt kaunis, kuigi vahel pisut varemeis, aga siiski oma tähenduse ja ajalooga.

Lõpetuseks ka pisut fakte: GLA näidukite järgi sai 101 km läbitud 2h ja 32 minutiga. Vaatame, missuguse kihelkonna või maakonna me järgmiseks ette võtame.

Viimase reisi emotsioone

Viimase reisi emotsioone

Pikalt ei ole siia midagi kirjutanud, aga teen siiski mõned reisimärkmed. Pigem kirjutada kui leht sulgeda :) – äkki on endalgi hiljem hea lugeda.

Kuidas sisustada koolivaheaega – ilmselt on see koolilastega peredele üsna tavaline küsimus. Soojas sai käidud augustis, Eestimaad ja Eesti hotelle on ka aasta jooksul külastatud ja tekkiski küsimus, et mida siis ikkagi teha? Hakkasime lähemaid naabreid läbi mõtlema ja jäime pidama Leedul. Kuna see on ka minu isa sünnimaa, siis mõeldud tehtud. Asjad kohvrisse ja autole hääled sisse. Read more

Eestimaal on värve

Eestimaal on värve

Hea on vahelduseks meenutada, milline see meie kodumaa on. Linnamelu keskel võib see kahjuks ununeda.

Mälestuste hõng ja lugude säilimine – see on see, mille pärast me peaksime muretsema. Kes kirjutaks üles me vanavanemate lood?

Mis meil on endil lastele edasi anda? Turismitalud ja rahakate naabermaade suvitajate üles vuntsitud majad on head, aga meie maa oma lugu läheb kaotsi.

Oleme tänulikud, et saime Saaremaal osa sõprade maakodust ja nende vanavanemate ja lapsepõlvemälestustest.

Tänavail on valgusteid

Tänavail on valgusteid

Imeline pühapäev sai veedetud turistide vahel vanalinnas. Väiksena vanalinnas liikudes tundsin end omana omade seas. Nüüd oli vene keelt, saksa keelt, soome keelt, rootsi keelt ja ruumi ei olnud kohe üldse. Raekojaplatsil oli kallim praad, kui Marbella vanalinna restoranis. Ja hind hinnaks, aga kõht jäi tühjaks ja praad oli külm. Kui, aga meeled sulgesin kõigele ümbritsevale, siis päev oli imeline ja vanalinn ikka vaatamisväärsus omaette.

 

Pildid: ise Tallinnas

Villa Santorini saarel

Villa Santorini saarel

Miks ma lisan siia puhkuseks mõeldud villasid või hotelle? Ei, ma ei vahenda reise ega puhkusepakette. Vaid teatud elamised on enda stiilipuhtuses ja eripäraga just kindla riigi stiili esindamas. See Santorini villa on just selline nagu ma kujutaks endale üht Kreeka elamist ette. Santorinist nii palju, et seda loetakse üheks Kreeka ilusaimaks saareks oma vaadetega ja Thira linna siniste kuplitega.

Santorini www.welcomebeyond.com