Jana Ribelis, sisekujundaja
Siia lehele olen tavaliselt lisanud pilte ja mõtteid mingi kindla emotsiooni ajel. Kas mul siis enam pole emotsioone? Ikka on, aga emotsioonid vajavad ka tagasisidet ning siit nö mitte liikuvalt lehelt seda ma ei saa. Facebooki lehel on aga aktiivne liikumine ning materjal uueneb igal päeval. Ja igal päeval lisandub ka uusi lugejaid. Sealne leht
Uskumatu kuidas me sõltume loodusest ja kuidas viimasel ajal ei ole muud juttu, kui kuhu see kevad jääb. Loetakse üht- ja teistpidi, et talv on kestnud kuus kuud. Ise vaatasin järele, et esimene ehmatav kogus lund tuli maha 26. oktoobril. Seega on seda alguses ilusana tunduvat, aga praeguseks juba väsitavat valget aega olnud viis pikka
Mis siis muutunud on? Talvejoped on endiselt seljas. Lumi on ikka veel maas ja mõned hanged on päris hirmutavad, et millal need küll ära sulavad. Täna hommikul näitas kraad ikka 7 külmakraadi. Mis head meelt teeb – on päike, mis ikka külmakraadidele vaatamata ennast näitab ja üritab loodusele kevade nägu näidata. Selle tulemusel muidugi saab
Sain emalt väikese märkuse, et ta minu aastaplaanis ei näe veel ühte minu eesmärki. Ehk alateadlikult hoidusin selle lisamisest, et nii öelda endale tagalat hoida. Jah, see igipõline naiste mure – kaalust alla võtta. Kõrvalt küll öeldakse, et ei ole ju midagi ja niikaua kui ma ennast peeglist või pildilt ei vaata, ei olegi midagi
Seda kodu vaadates sain aru, et ma ikka täitsa valge lainel veel ei ole. Vahepeal on mind enamasti võlunud Skandinaavia kodud. Kuid kui seda eramut silmasin, sain aru, et pruunide toonide ajastu ei ole minu jaoks veel läbi. Puit ja kaminad ning kõrged aknad – mida hing veel vajab? Muidugi ei korva ükski superelamine puudulikku
Laps ütles, et täna ta mõtleb vanavanaemale, vanavanaisale ning teisele vanavanaemale ja vanavanaisale. Kahjuks saab ta tugineda vaid minu räägitule, sest kõik ei jõua või ei anta võimalust kohtuda kõigiga. Kõigi lähedastega, kellega ma oleks tahtnud enda praegust elu jagada. Kelle juures oleks meil mõnus olnud perega käia ja erinevatest aegadest pajatada. Mul endalgi hakkavad
Meie hommikud on teatud rutiinid. Lapse äratamine kooli minekuks. Teise lapse äratamine lasteaeda minekuks. Kui töökohustustega ei ole kiire jõuab ka hommikusöögiks laua katta. Kui aga kiirem hommik, siis lapsed peavad ise kõhutäidet võtma. Siis jookseb kogu pere laiali oma asjatoimetuste juurde. Kindlasti aga peab olema nö rutiinivabu hommikuid. Mil ärkamine on rahulik, kiiret ei
Kahjuks ei mäleta täpselt selle päeva tundeid ja emotsioone tol ajal. Ehk oli vanus see, mis ei lasknud asja tõsidust mõista. Samas oli vanus ka see, mis lubas julgelt sini-must-valge lipp näpus ringi käia. Laulupidudest on meeles, et ülioluline oli neoonpaelad tennistel ja lipp näpus kodunt välja minna. Praegusel hetkel ei taha täpselt teada seda
Alles me olime lapsed silmis vaid siirus … ja siis me leiame esimesed sõbrad, teadmata reetmisest …ning me hakkame avastama maailma … ja ühtäkki oleme suured ja ikka veel avastamata maailm on me ees … ja siis me
Mõnikord on mul kahju, et lastel ei ole maakodu, kuhu minna, et näha ning kogeda lihtsaid ja tavalisi asju. Näha kanu sahistamas põõsa all, juua kaevuvett ämbrist, jälgida suveköögis toimetusi, käia WC-s lauda taga, näha udu kaevu tagant tõusmas, pesta jalgu konnatiigis, joosta raudtee äärde, et mööduvale rongile lehvitada, juua lehma piima ja magada heintel.
Ilusat nädalavahetust…
Kuidas oma elu positiivsemaks muuta. Ühe päeva lugemine. Igaühel on nähtamatu tass. Me oleme omadega mäel, kui tass on üle ajamas, ja meil läheb halvasti, kui tass on tühi. Igaühel on ka nähtamatu lusikas. Igas suhtlussituatsioonis võime me kas teiste tassi täita või tühjendada. Mil iganes me otsustame täita teiste tassi, täitub samaaegselt ka meie