Alles me olime lapsed silmis vaid siirus

… ja siis me leiame esimesed sõbrad, teadmata reetmisest

 

 

 

 

 

 

…ning me hakkame avastama maailma

… ja ühtäkki oleme suured ja ikka veel avastamata maailm on me ees

 

 

 

 

 

 

… ja siis me flirdime, teadmata kuhu see meid viib

ning siis oleme lootust kaotamas ja kaugusesse vaatamas…

 

 

 

 

 

 

… ja vahel ei tea me enam, kuhu me tee viib ja kelle või millega kaasa minna

… ja siis tuleb see Õige ning kogu maailm on me ees avatud

 

 

 

 

 

 

… ja siis juba ongi meil pere

… ja siis oleme meie need, kes aitavad avastada maailma

 

 

 

 

 

 

… ja siis oleme andunud tööle ja unustanud kõik muu endi ümber

… ja vahel me ei teagi enam, kuhu meid kiirrong viib

 

 

 

 

 

 

… ja siis me tõdeme kuskil sisimas, et me tahaks teha hoopis midagi muud

… ja siis meenub meile, et meid vajatakse ja see on kõige tähtsam

 

 

 

 

 

 

… ja siis me teame, et olenemata ajahetkest, peaksime me neid hetki jäädvustama, sest kõik need hetked on omamoodi ilusad.

Ja nendest hetkedest koosnebki meie elu.

Foto: www.troyhouse.com