Viimase käigu emotsioone

Pikalt ei ole siia midagi kirjutanud, aga teen siiski mõned reisimärkmed. Pigem kirjutada kui leht sulgeda :) – äkki on endalgi hiljem hea lugeda.

Kuidas sisustada koolivaheaega – ilmselt on see koolilastega peredele üsna tavaline küsimus. Soojas sai käidud augustis, Eestimaad ja Eesti hotelle on ka aasta jooksul külastatud ja tekkiski küsimus, et mida siis ikkagi teha? Hakkasime lähemaid naabreid läbi mõtlema ja jäime pidama Leedul. Kuna see on ka minu isa sünnimaa, siis mõeldud tehtud. Asjad kohvrisse ja autole hääled sisse.

Elektroonikaseadmete arvutatud sõidutunnid (8h) tundusid küll hirmuäratavalt pikad, kuid tagantjärgi nii sujuvat ja kiirelt mööduvat sõitu ei mäletagi. Eelduseks olid muidugi laupäeva hommikune hõredam liiklus, imeliselt selge ilm ja kaunilt kuldsed sügisvaated ning loomulikult suurepärane seltskond.

Esimene peatuspunkt Vilnius. Saabumisel oli emotsioon muidugi natukene pilvine, sest Vilniuses oli selline hall taevas nagu meil 90% sügispäevadest. Päikeseline ilm jäi maanteele maha. Samas majutuskohta jõudsime kenasti ja elamine oli sama ilus nagu piltidel (Modern Penthouse in the City Center). Majutuse otsimisest – loomulikult alustasime hotellide vaatamisega booking.ee-st, aga pidime tõdema, et isegi suhteliselt väsinud ja mitte meie maitsele vastavad hotellid olid ikkagi kallimate killast. Selles osas on Tallinna ja Riia hotellid välimuse ning kaasaegsuse osas pikalt ees. Lõpuks sai elamine leitud. Ja teate mis, puhkus algas kohvrite käest panemisega :) – sest tegelikult see, mida üks pere vajab, on lihtsalt koosolemine. Et ei oleks kodukohustusi, et töö ei oleks kohe kõrval kabinetis, et ei  oleks vaja poodi minna, põrandaid pesta jne.

Ma ei kirjelda siinkohal pikalt Vilniuses peatumist ja seda et tunni kaugusel elavad sugulased tulid meiega kohtuma ja et õues oli ebameeldivalt niiske – et tegime jalutuskäigu keskväljakule ja et kahasse tehtud toit oli imehea jne jne. Sest tegelikult oli kõik kokku väga mõnus.

Kui midagi miinusena välja tuua, siis seda, et Leedus on jõutud euro hinnatasemeni kahjuks kiiremini kui meil – juba kahe aastaga on riide- ja jalatsikaubanduses hinnad samad. Tõsi, toidupoes tasusime küll sama ostukorvi eest vähem kui Eestis. Kütus ja alkohol on loomulikult soodsamad kui Eestis. Et mitte meie puhkuse lugu lõpetada eelneva lausega ja ühtlasi ennetamaks küsimusi, siis olgu kohe öeldud, et jah, me ostsime alkoholi, aga alles tagasiteel koju :-).

Teine peatumispaik oli Druskininkai. Tee Vilniusest Druskininkaisse oli üllatavalt otsejoones ja sirge, meenutades meile Mehhikos läbitud vaadeteta sirgteed. Ainuke vahe oli selles, et tee peal ei olnud relvastatud mehi pistelist kontrolli sooritamas. Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnu. Ahjaa, vahepõige oli Vilniusest väljasõidul IKEA-sse, mis oli minu tööga seoses siiski oluline peatuspunkt. Mehele kurvastuseks, mulle rõõmuks oli Ketlin sellest külastusest vaimustuses :). Ta käis nagu näitusel, kus on väljapanekuks erinevate ruutmeetritega korterid. No see hetk, kui ta avastas, et ka kõik kapid-sahtlid on täidetud asjadega, muutus meie käik veelgi pikemaks. No ühesõnaga IKEAS ma ei olnud lapse jaoks “tööl”, kuigi kappe jm sisustust oma töö jaoks leidsin hulgaliselt. Lisaks teadmine, et Leedu IKEA on hetkel Soome omast veelgi soodsam.

Esimesed muljed Druskininkai linnakesse sisse sõites ei olnud positiivsed, sest sellist veneaega meenutavat oli esmapilgul siin ja seal. Loomulikult tegi ka hall taevas jällegi oma töö. Aqua SPA hotelli retseptsioon ei muutnud seda muljet sugugi paremaks ja leti taga meid vastu võtnud tütarlaps ei tahtnud meist kohe üldse midagi teada (samuti järgmistest klientidest). Valitud hotelli Flores poole suundudes ja esimest ust avades saime aru, et juurde ehitatud uus osa oli kenam ja meeldivam kui hotell Aqua vana osa, kust esialgu sisenesime. Ikka ja alati jäävad mulle silma detailid: liigne rustikaalsus, liiga palju kive, endiselt sama lähenemine nagu nõukaajal, dušši alt jooksev vesi jõuab wc-potini jne. Suured plusspunktid lähevad valguslahendusele – lüliteid oli mitmeid. Vaatasime ka kodumajutuse võimalusi, aga see oleks koos SPA-piletite ostuga olnud samas suurusjärgus hotellihinnaga ja ikkagi on mugavam minna toast hommikumantliga kui läbi niiske sügisilma.

Aqua SPA – nii ja naa – palju mõnusat ja toredat, kuid erinevaid kohti ühendavad koridorid, trepid, jahedamad alad, üleminekud, võtsid selle hubasuse kohe jälle vähemaks. Vesi ja õhk olid mõnusalt soojad, rahvast piisavalt, et ikka kenasti ära mahtuda (mida kindlasti suvel ei saa oodata), rahvuseid eestlastest kuni poolakateni – kõik, kes lähiümbrusest kohale sõita saavad ja viitsivad. Eks palju SPA-des käinud inimestele ongi raske juba midagi üllatavat pakkuda. SPA ei näinud kindlasti nii väsinud välja nagu näiteks meie Saaremaa Grand Rose SPA. Saunalembelistele on eraldi ainult täiskasvanutele mõeldud osa (mis muidugi pereinimestele nii mugav pole), aga olemas ta oli ja mees leidis 20-st saunast ka kaks piisavalt kuuma varianti.

Teisel päeval otsustasime minna oma esmamuljele Druskininkaist paremat emotsiooni saama – ja selle me ka saime. Ilm oli selgem ja kuldse sügise taustal saime aimu, et suveajal, kui jalutuskäigud saavad olla pikemad, kui kõik kohvikud on avatud, on see imeline paik, kust tasub lisaks SPA-mõnudele ka ümbruse mõistes läbi sõita. Kuna enamus suvel toimivaid söögikohti oli siiski juba kinni, siis leidsime tripadvisori poolt soovitatud Sicilija. Minu valikus olid leedupärased road, lapsele pizza ja mehele midagi toekamat – kõik jäid rahule. Mõnusa istumise ajal küsis Ketlin, et kas ma kujundaks siin midagi ka ringi :).Seekord mitte, söök oli hea ja istumine hubane.

Kaks päeva Druskininkais möödusid kiirelt ja siis olime juba tagasiteel. Väikese peatuse tegime isa lapsepõlvekandis. Druskininkai – Kaunas – Dumsiškiai. Jällegi kiirelt kohal ja läbi küla sõites olid kohad samad, jaamahoone samal kohal, kuigi kasutuseta, sest Rail Baltical liikuvad rongid vuhavad sealt kiirelt mööda. Vanavanemate kodu poole viival metsavaheteel olles tead juba ette, et ei ole nii vanavanemaid kui ka nende maja – siis tuleb kohale jõudes kurbusetunne peale. Miks ei saa ajas tagasi minna ja vanemana kogeda seda kohtumise emotsiooni, mida kõike küsida ja rääkida tahaks… Aga reaalsusesse tagasi jõudes sõidad tädi maja ette ja tunned ikka rõõmu sellest käigust ja kohtumisest. Koged seda mõnusat väikese koha tunnet – räägid saagist, kuuled suveilmast (mis muuseas oli siiski parem kui Eestis), loed kanad üle (arv väheneb, kuna rebane käib maiustamas), tutvud uue koeraga, kes sind omaks ei võta, kuuled mitu maatükki ümbruskonna uued asukad soetanud on, saad teada mitu rongi mööda sõidab ja kui hästi nad öösel tuppa kostavad. Saad teada, mida üksikud alles jäänud vanad naabrid teevad – loomulikult on suur osa külmal ajal TV-l ja sealt tulevatel seriaalidel. Selgub, et majas on internet, kuid elanikud tehnika puudumise tõttu seda ei kasuta – see on rohkem lastelaste rõõmuks olemas. Kurb tõsiasi on see, et tänapäeva lastele on maakohas käimine liiga igav. Palju mälestusi ja sellega seonduvalt ka kurba tunnet tekitav ja nostalgiat täis külaskäik. Aga no nalja sai ikka ka :), eriti siis, kui naabrimees ka läbi astus. Tädi kommentaar oli muidugi, et isegi 1 km peale tunneb naaber lõhna (kas siis tervitusjoogi, söögi või külaliste), et kohale tulla. No seda naabrimeeste vahelist tögamist naersime veel terve kodutee – kokku 7 tundi. Hea, kui see lõõpimine jääb veel sellisele tasemele, et nalja teeb. Eks seal talvepimeduses minnakse ikka mõneks nädalaks tülli ka, kuni saadakse aru, et ega ümber rohkem naabreid ju pole ja siis lepitakse uuesti ära – kuni järgmise korrani. Nii armas.

No ja see kodutee – igal aastal tuleb lumi ootamatult maha ja meid ootas imeline tuisuilm ning nullnähtavusega tee täpselt Eesti piirist alates. Aga koju jõudsime me rahulolevate ja õnnelikena, rahul, et Leedus ikkagi ära käisime.

(tööjuttu siia vähem, sest kes seda siis lugeda tahab)