Aeg, mis antud,
sest võtta me ei oska.
Aeg, mis peatub,
sest muidu me ei märkaks.

Ei märkaks, et kõik ei ole just nii kui peaks:
nii mõnigi kõne, mida ema ootas,
lapse hinded, mis kiitmata jäid,
mehe unistav pilk, mis naist koju ootas
ja alati see endale võtmata aeg.

Kui alati arvad,
et valid mis tähtsam,
siis ikka Sa eksid,
sest valid ju selle,
mida arvad, et pead.

Üha harvem saad aru,
et aeg ei oota
ja varsti pole ka millegile loota.
Sest ise ennast Sa enamasti alt ju vead.

Sa kuuled ja loed,
ja targaks end pead,
kuid see mida Sa eirad,
on see, mida tähtsamaiks pidama peaks.

Su pere ja kodu Sind ootamas ikka,
kuid saatus vahel käitub üsna jõhkralt.
Siis ainult ennast süüdistada saad,
sest jõuluaeg vaid korra aastas Sinu peale mõtleb
ja edasi vaid ise endast hoolida Sa saad
ja endale siis uuel aastal aega kinkima Sa pead!