Kuigi meie talv on olnud ka imeline, siis ikkagi on kevad see, mis paneb hinge põues helisema. Akent avades on juba üksikute linnukeste rõõmulaulu kuulda. Mis nüüd päev-päevalt üha valjemaks hakkab minema.

Igal kevadel hakkab aga minu hing kasvuhoonet igatsema. Mitte sellist tavalist, mida lapsepõlvest vanaemadel mäletame. Ikka sellist erilist, kus saaks istuda ja kohvi nautida, kus oleks palju potte ja kastekanne. Kindlasti ka mõni tomati- ja kurgitaim, kuid mitte nende pärast ma ei vajaks seda nö paviljoni. Ikka see peaks olema täis palju selliseid minu südant soojendavaid esemeid. Ja just kõige selle “rämpsu” pärast ei arva mees, et mul seda kasvuhoonet vaja on. :) Eks ma saan aru, et see investeering ei oleks just kõige mõistlikum.

Aga piltidelt ma vaatan ikka neid mõnusaid ja hingega “kasvuhooneid”.