Täna käisin perearstil ja pidin defineerima rahulolutaset – teisisõnu ehk tänapäevaselt stressitaset. Skaalal 1-10 oli see üks. Skaala numbrid tekitasid minus segadust, oleksin tahtnud öelda, et olen rahul kõige kümne eest. Arvestus aga käis teistpidi.
Nii hea on ikka enda mõtted hoida puhtana ja tunda, et kõik ongi ju meie ümber hästi. Muidugi uudised räägivad teist keelt, et kui just ei karda euroliidu kokkukukkumist, siis võiks ju maailmalõppu karta. Ja kui seda ei karda, siis võiks lapse e-kooli vaadata ja muretsema hakata. Ja kui see ka ei mõju, siis paneks televiisori käima ja küll mõni kanal ikka vägivalda näitab. Aga kui ei teeks välja poliitilisest hetkeseisust, sest see kulgeb ju omasoodu nagunii. Kui maailmalõpp tuleb, siis ei ole meil ju midagi teha, miks siis muretseda? Ja kui e-koolis ongi mõni kolm sisse lipsanud, siis lapsed on ikka armsad.
Ja mis siis jääb? Jääbki rahulolu: õues on mõnus valge lumi, lindudele sai söögikast pandud, mees meisterdab garaazis kuuske, et loodusesse neid rohkem alles jääks, laps on rõõmuga eelkoolis ja teine läheb hooajalõpetamise peole. Kõik on terved ja varsti teeme õhtusöögiks verivorsti. Ja seda siis hindame “ühega”?! :)
Rohkem “Ühte” väärt elusid meie ümber!
Pildid: http://thisivyhouse.tumblr.com