Ma tean, et vaikus kodulehel ei ole heaks märgiks. Koduleht seisab ja tekib tunne, et kedagi ei olegi enam selle lehe taga. Ikka on, ma olen olemas ja elan uues rütmis, milles elamine ei võimalda enam nii sagedaselt mõtete lisamist kodulehele. Järjekorras siis.

Pereelus on raskuskese nihkunud gümnaasiumite lainele. Alguses tundub see aeg nii kauge ja ebaolulisena ning kui see hetk on käes, siis ei tea me gümnaasiumitest ja kandideerimissüsteemist mitte midagi. Siis saad teada, mis gümnaasiumid üldse olemas on ning saad ka teada, et lisaks pingereale, mis kohal mis kool positsioneerib, ei tea me ikkagi mitte midagi nende koolide olemusest, sisekliimast ning õpetamise kvaliteedist. Järgmisel hetkel jõuad vaikselt paanikani, kas põhikool, kus lapsed käivad, on ikka piisava kvaliteediga ja väärtuslikku haridust andnud? Ja siis ei oma sa enam üldse aimu, mitmesse kooli peaks pabereid viima, et uue kooliaasta alguseks ikka mõnes koolis koht olemas oleks, et õpinguid jätkata. Ja selliselt mööduvad ikka mitmed kuud. Mitmed kuud, kus avastad ennast igal päeval e-koolist lapse hindeid kontrollimas, sest sisseastumiskatsetel soovitakse näha kolme eelneva veerandi hindeid. Lõppotsus aga langetatakse, kui ollakse kätte saanud ka lõputunnistus. Seega lõpuks oled ise peast soe ja oled ära väsitanud ning tüüdanud ka põhikooli lõpetaja enda, kelle südames on kindlasti samasugune mure ja teadmatus nagu vanematelgi. Samas kõik mängivad ju kangelast ning välja ei näita, et see on ikkagi väsitav, tüütu ja tugevalt seda aastat mõjutav eluetapp. Ja see veel kestab. Kõigile saatusekaaslastele jaksu ja jõudu ning õigeid valikuid!

Samas kõigele vaatamata liigub kõik oma rada. Loodus tärkab kiiremini kui kunagi varem. Kasemahl on kenasti jooksmas ja maitseb parem kui eelmisel aastal. Linnud sagivad ja otsivad pesakohta. Neid on akna taga tegutsemas nii tore vaadata ning metsvintide laul on hommikuti rõõmustamas. Meiega koos on seda vaatamas-kuulamas, ka meie armas kodune kass, kelle peas ei mõlgu kindlasti need samad mõtted mis meie peades. Ei ole suutnud me talle õpetada, et hoovis aetakse taga vaid lehti ja paremal juhul hiiri. Aga loodus toimetab omasoodu ja oleme ju kõik kasvanud selliselt, et tunnetada piire ning elada vastavalt meie liigile kehtestaud reeglite järgi. Vaatleme ja jälgime ning anname endast parima, et loodus tasakaalus püsiks.

Töörindel on lõppemas ning algamas mitmed huvitavad ja silmarõõmustavad projektid. Selgeks on saanud, et kõige tähtsam on koostöö nii kliendi kui ehitajaga. Paljud tõed ja head lahendused sünnivad meeskonnatööna ning arutelude käigus. Kui ei teki sisekujundaja ja kliendi vahel seda miskit, seda äratundmist, et me oleme ühel lainel ja liigume koos sama eesmärgi suunas, siis on alati parem edasi liikuda. Sisekujunduslahendustes ei ole sellist varianti, et teen ära lihtsalt – see ei ole matemaatika, milles on olemas kindel valem. Siin on valemiks hea tunne. Ka ühisele arusaamisele jõudmine, et parem on siit maalt eraldi edasi minna, peab sündima hea tundega – sest nii ongi parem. Ja kõige olulisem on, et uue kodu elanikud omavahel jõuaks ühise lahenduseni, mis loob neile nende uue kodu. Siin ei saa olla ühe arvamust, siin peab kokku jooksma kõigi osapoolte mõte üheks tervikuks. Ja neid tervikuid ma olengi loomas mõnusates meeskondades.

Jaa, ja muidugi meie pesamuna. Esimesse klassi minek ei olnudki kõige lihtsam verstapost. Kuid ka see teekond oli vaja läbida. Praeguseks saame öelda, et midagi pole ületamatut ja lihtsalt mõni kohaneb kiiremini, mõni aeglasemalt, mõni näitab välja ja mõni elab sisemiselt läbi. Meie elasime selle pisut keerulisema aja läbi koos ja see ongi kõige parem, sest saime kordamööda teineteisele toetuda. Koolivaheajad olid meile mõnusaks taastumiseks ning iga uus veerand algas juba enesekindlamalt ja rõõmsamalt.

Selline see elu ongi, enda mitmete keerdkäikudega, kaunite vaadete ning vahel vihmaste ilmadega. Aga päike on alati olemas ja teeb oma ringi vaatamata kõigele. Ja nii meiegi. Kaunist kevadet kõigile!