Hommikul avades uudiseid näen pealkirja: “Kurb kooliaasta algus..”. Küsime siis, mida mina tunnen esimese koolipäeva lõpuks? Kui aus olla, siis praeguseks hetkeks ma olen küll väsinud, aga enda tänase päeva pealkirjaks ma ei paneks kindlasti midagi negatiivset või siis lausa kurba.

Kui me oskame meenutada, milline oli meie kooliaasta algus, siis igal juhul meile ei meenu meediast ühtegi negatiivse alatooniga juhtkirja koolide, õpetajate ja laste tunnete kohta. Miks me mäletame vaid seda, et me tahtsime kooli minna? Jah, me tahtsime, sest teisiti ei olnud mõeldav. Jah, me tahtsime koolivormi kanda, sest teisiti ei olnud mõeldav. Ja kunagi ei arvustatud koolivormi ega kooliõpetajate tujusid-tahtmisi või muud kooliga seonduvat. Loosungid olid ikka positiivsed: “Kool on laste tulekuks valmis”, “Juhani esimene koolipäev oli täis rõõmu ja uusi sõpru”, “Uus kool avati esimesel koolipäeval lillede ja päiksepaistega” jne jne. See tähendab seda, et me mitte ainult ei tahtnud koolis käia, vaid kõik ka soodustas positiivset suhtumist kooli. Mida me aga täna kuuleme koolide kohta positiivset? Kust saabki tulla positiivne emotsioon vanematele ja seejärel lastele?

Me ei ole rahul õpetajate tööga – kui paljud meist on istunud reaalselt tunnis? Me ei ole rahul enda lapse kooli korraldusega – kui paljudel meist käivad lapsed mitmes koolis, et võrrelda? Kindlasti on puudujääke, aga seda on ka meie endi kodudes. Aga mis muudab selle positiivseks? Ikka meie suhtumine ja usk paremasse homsesse. Millised on meie positiivsed ja innustavad pealkirjad ning kirjutised, mida meie tegime selleks, et esimene ja ka järgnevad koolipäevad oleksid toredad, positiivsed ja rõõmu pakkuvad?

Mida teeme meie, vanemad, valesti? Me seisame ja räägime ennast unustaval sellest, kuidas keegi kiusas kedagi, kuidas see või teine õpetaja käitus valesti, kuidas kool ei tee midagi meie laste heaks jne jne. Me unustame, et meie kõrval on kooli minev või koolis käiv laps, kes seda kõike kuulab. Kust tulevad tema arvamused koolist?

Kui koosolekul küsitakse, kes soovib kandideerida kooli nõukokku, siis on vaikus ja kandidaadid esitab kool. Kus on siis kõik need kõnekad ja ilmekad maailmaparandajad?

Mida me aga saame teha või mida mine tegin ja tunnen täna?

Kõik algas tegelikult juba eile aktusel: lapsed olid kenad, kooli hümn mängitud ja lipp aulasse toodud oli Eesti Vabariigi hümni aeg. Ja kas see on positiivne, kui siis me mõistame vaid seista ja kuulata. Kas sellega me anname ka enda lastele eeskuju, kui palju me austame seda riiki või kui paljudel meil need sõnad peas on (kaks põhjust mitte kaasa laulda). Näen, et meie esimesse klassi minev tütar laulab uhkelt peaga kaasa noogutades. Kodus kiites teda, sain aga teada, et alguses ta ei julgenud kaasa laulda, sest keegi ei laulnud ja kui ta nägi, et tema õpetaja laulis (mida märkasin ka mina), siis ka tema hakkas laulma. Vanemad, avagem silmad, asi on meis, meie eeskujus.

Kui ootasime peale klassijuhataja tundi lapsi, siis ma ei näinud nutvaid ega torisevaid lapse tulemas – kõik olid pidulikult ilusad ja ikkagi elevil (põhjused erinevad: sõpradega kohtumine, kellegile meeldimine, hea pinginaabri saamine või tundide vähesus tunniplaanis). Aga siiski elevus, mis on väike alge, et sinna lisaks positiivsust süstida. Aga mida teevad täiskasvanud – direktori kõne oli paberilt loetud (kuigi sõnum on oluline), palju uusi õpetajaid (kuigi inimesed kolivad, abielluvad või vahetavad lihtsalt tööd) jne jne. Ikka me leiame põhjuseid, et kiruda. Kõige kurvem on see, et me ei pane seda enam ise tähelegi. Kui me mõtleks igale negatiivsele lausele asemele positiivse?!

Tagasi minu emotsioonide juurde… Kooliuksest tulev esimese klassi läinud tütar ulatab mulle kaardi, mille tegi õpetaja. Õpetaja oli juba ette positiivselt tema klassi tulevate laste peale mõelnud. Ta oli taimed kogunud, kuivatanud ja need kaardile liiminud, kaardile, milles olid head sõnad kooli tulijale. Me lugesime seda koos ja rõõmustasime, et lapsel on hea ja tore õpetaja. Kui laps öösel nuttis, et und ei tule ja mis saab kui ta kooli hiljaks jääb jne jne. Siis mis ma oskasin öelda, kui et Sul on koolis hea, sest hindeid ei panda, saad uusi sõpru, saad varem koju kui lasteaiast ja teil on palju toredaid tunde ja Sa võid enda lemmik jänku koolikoti külge kaasa panna.

Hommikul oli laps esimese äratuse peale üleval ja enne, kui ma jõudsin midagi öelda, oli koolivorm seljas. Tegelikult ma tahtsin, et ta selle peale hommikusööki selga paneks (teadagi miks :)). Ei olnud koolivormi maine tema silmis veel langenud vaatamata üheksandasse läinud venna aastaid kestnud kirumise peale. Jällegi, positiivne alge on olemas – ärgem tapke seda. Võtsin aga köögipõlle välja ja sidusin söögi ajaks ette. Ukse juures oldi valmis juba 10 minutit varem ja miks siis seda maha suruda, ikka autosse ja kooli. Ka venna naeratas, sest tavapärase bussi asemel sai ta õega autoga kooli. Jälle positiivne!

Ja kooli juurde jõudsime 10 minutiga – positiivne! Me ei trüginud kesklinna eliitkooli tund aega. Klassi ukse taga sagis palju elevil, rõõmsaid, ootusärevaid lapsi. Veel rikkumata uudistest, et kool on paha, õpetajad nõmedad ja koolis on kiusamine. Hoidkem siis seda tunnet – kiitkem, pange tähele lapsi ja nende lugusid koolist. Te märkate vägivalla tunnuseid varem ja ennetate neid.

Koolist tulnuna oli peamine ja väga armas uudis see, et nende õpetaja kasvatab lapsi prääniku ja paiga :).

Positiivne seeme on maas – aidakem seda positiivselt ka kasvada!

Ilusat kooli algust!