Ei möödu ühtegi suve, mil ei tekiks soovi ja vajadust Pärnus ära käia. Võib öelda, et see on viimasel ajal ka ainuke koht, kuhu soovib kaasa tulla ka puberteedi ikka jõudnud poeg. Võrdluseks näiteks, et ei paelunud teda ei Mehhiko ega ka lähemal asuv Hispaania. Pärnus aga naudime me vabu päevi täiega. Jalutuskäik turule, ka turuvabal esmaspäeval :), hommikukohvi Supelsakstes, kui lapsed toas alles ärkavad, kohustuslik veepargi külastus ja olenemata ilmast – rand.

Igal käigul näen ma Pärnus midagi uut. Kui eelmisel aastal oli igal sammul mõni tuttav vastas, siis seekord ei ühtegi. Kui eelmisel aastal oli liig palju soomlasi, kes silma hakkasid. Siis seekord mitte. Seekord ma nägin maju, mis vajasid kas taastamist või lausa maha võtmist. Ma ei olnud varem märganud, et Pärnu vajab veel taastumiseks aega.

Siia ma lisan siiski hingega pilte.