Sildiarhiiv: Elu

Pikk paus, aga miks?

Siia lehele olen tavaliselt lisanud pilte ja mõtteid mingi kindla emotsiooni ajel. Kas mul siis enam pole emotsioone? Ikka on, aga emotsioonid vajavad ka tagasisidet ning siit nö mitte liikuvalt lehelt seda ma ei saa. Facebooki lehel on aga aktiivne liikumine ning materjal uueneb igal päeval. Ja igal päeval lisandub ka uusi lugejaid. Sealne leht nö elab ja aktiveerib ka mind tegutsema.

Aga nüüd siis aktiveeriti mind meiliteel ka siia märkmeid lisama. Ja tänane ilm hoiab meid nagunii toas, sest lõpuks sajab ka meie aias.

Mitmed pilved on end meile näidanud küll paugutades või hirmsa tuulega möödudes, kuid kahe nädala jooksul pole õiget sadu siin olnud.

Mis on kuu aja jooksul aias muutunud? Loe edasi Pikk paus, aga miks?

Kuidas me ootame kevadet?

Uskumatu kuidas me sõltume loodusest ja kuidas viimasel ajal ei ole muud juttu, kui kuhu see kevad jääb. Loetakse üht- ja teistpidi, et talv on kestnud kuus kuud. Ise vaatasin järele, et esimene ehmatav kogus lund tuli maha 26. oktoobril. Seega on seda alguses ilusana tunduvat, aga praeguseks juba väsitavat valget aega olnud viis pikka kuud.

Aga kui siis sellesse huumoriga suhtuda, siis siin mõned toredad tegelased, kes ootavad kevadet. Loe edasi Kuidas me ootame kevadet?

Märkamatult on aprill saabunud.

Mis siis muutunud on? Talvejoped on endiselt seljas. Lumi on ikka veel maas ja mõned hanged on päris hirmutavad, et millal need küll ära sulavad. Täna hommikul näitas kraad ikka 7 külmakraadi.

Mis head meelt teeb – on päike, mis ikka külmakraadidele vaatamata ennast näitab ja üritab loodusele kevade nägu näidata. Selle tulemusel muidugi saab meie liivatee kindlasti kõvad päikesekahjustused. Rooside peale ma enam ei vaatagi, sest lume alt välja sulanud oksad on ikka väga kurjakuulutavalt mustad. Teised aga, mis veel mustad ei ole, hallitavad juure kohalt. Kui juba rääkida mitte just kõige meeldivamatest nüanssidest sel kevadel, siis ka pesemata aknaid ei ole selles päiksepaistes tore vaadata. Samas aga selle külmaga akna vahele kõõlutama ka ei tahaks minna.

Aga nüüd on inimlikult ära virisetud ja saab kaunile päevale rõõmsalt vastu minna. Minu selle aasta üheks eesmärgiks oli kaalulangetamine ja täna ma olen ületanud ühe maagilise numbri, mis ei liikunud poolteist kuud. Tänaseks võib siis öelda -6 kg.

Huvitav, et üks eesmärk segab teist, sest kaalulangetamise tulemusel on kannatada saanud eesmärk: “palju häid toiduelamusi”. Aga teised eesmärgid, mis ei ole seotud suve ja saagiga, on täitsa kontrolli all ja hoiavad mind õnnelikuna!

Kõigile õnnetunnet!

Mõtteterad selleks:

Vahel tuleb lasta lihtsalt lahti.
/lasta asjadel minna oma rada/
ok kõik raskused on selleks, et neid ületada. juliannemajella,tumblr.com
Kõik raskused on selleks, et neid ületada.
ok pinterest.com ära iial peatu
Ära vaata tagasi.
Vii lubatu lõpuni.
Siis saame koos uhked olla.
Minu hing ja Sinu hing on juba ammu sõbrad.
Hoidkem sõpru ja oma partnereid!
ok parimad asjad siin maailmas ei ole asjad
Parimad asjad siin maailmas
ei ole asjad!
ok ära kiirusta, kõik mis on midagi väärt väärib ootamist
Ära kiirusta,
kõik mis on midagi väärt, väärib ootamist!
ok toimi õigesti
Toimi õigesti isegi siis, kui keegi ei näe.

Üks aasta tegemine on veel.

Sain emalt väikese märkuse, et ta minu aastaplaanis ei näe veel ühte minu eesmärki. Ehk alateadlikult hoidusin selle lisamisest, et nii öelda endale tagalat hoida. Jah, see igipõline naiste mure – kaalust alla võtta. Kõrvalt küll öeldakse, et ei ole ju midagi ja niikaua kui ma ennast peeglist või pildilt ei vaata, ei olegi midagi viga. Kui aga kapist ühedki püksid jalga ei lähe ja ainukesed suuremad ostetud püksid ilmselt varsti auku kuluvad, siis vist ikka peab muretsema. Ja tegelikult suurem mure, kui pisut vormist väljas keha, on see, et võhma ei ole.

Esimesed sammud on astutud ja spordiklubi välja valitud. Kolmes trennis kohalgi käidud. Tegin täna ka otsuse, et osalen Salenejaprogrammis, kust saaksin ka toitumiskava.

Eesmärk? Peab ju eesmärgi seadma, aga kuidas Sa sead seda, kui tegelikult ei saa ju neiupõlve kaalust unistada. Ideaalis võiks -10 kg olla, aga õnnelik oleksin ka -8 kg puhul. Nii, siin see siis nüüd on, must-valgelt kirjas.

Pilte? Endast? Ei, juba pool aastat ei suuda ma ühtegi enda pilti salvestada :). Pildid siis sellest, millest ma loobuma pean :)

Pruunist ei saa veel küll.

Seda kodu vaadates sain aru, et ma ikka täitsa valge lainel veel ei ole. Vahepeal on mind enamasti võlunud Skandinaavia kodud. Kuid kui seda eramut silmasin, sain aru, et pruunide toonide ajastu ei ole minu jaoks veel läbi. Puit ja kaminad ning kõrged aknad – mida hing veel vajab? Muidugi ei korva ükski superelamine puudulikku pereelu. Kui aga suhted korras ja lapsed majas, et seda kõike nautida, siis tundub see küll üks hea koht olevat. Kuigi siinkohal saab öelda, et kui suhted korras, siis on mõnus ka esimeses väiksemas elamises põrandal maas esimesel madratsilgi magada.

Kõigepealt head suhted, siis superelamised!

Terrassid aga kutsuvad ja suvi on nüüd veelgi oodatum.

bobedre.dk

Hingedepäev

Laps ütles, et täna ta mõtleb vanavanaemale, vanavanaisale ning teisele vanavanaemale ja vanavanaisale. Kahjuks saab ta tugineda vaid minu räägitule, sest kõik ei jõua või ei anta võimalust kohtuda kõigiga. Kõigi lähedastega, kellega ma oleks tahtnud enda praegust elu jagada. Kelle juures oleks meil mõnus olnud perega käia ja erinevatest aegadest pajatada. Mul endalgi hakkavad need mõnusad hetked vanavanematega üha kaugemale jääma.

Mõnusad istumised Mähel terrassil, eriti peale vihma kui kraavi tagant metsast mõnus lõhn tuli ja viimased tilgad veel lehtedelt tilkusid. Vanaisa pajatused sõja ajast ja vanaema rahulik juures olek ning kuidas ta imetlusega vanaisa kuulas. Ilma erilise sahmimiseta oli alati laud kaetud ja midagi head lauale tuua. Vanaema eriline armastus ja hea käsi igast varrest imelised roosid kasvatada. Nende juurde sai alati minna ja tunda, et sa oled oodatud ja kodus.

Või siis need 12-tunnised sõidud Leedu poole, kus meie pere sai kupees korduvalt ja korduvalt võimaluse pikalt vestelda ja maha jäävate jaamade nimesid korrata. Kuidas esimesed päevad maal möödusid pisut kohanedes ja aasta pikkust eemalolekut eemale pühkides. Et järgnevad päevad ennastunustavalt põldude-metsade vahel joosta. Imetlusväärne on olnud vanaema sagimine lauda, aiamaa ja suveköögi vahel. Kui mehed, kolm põlve, töökuuri ees istudes maailma asju arutasid. Meenub, kui kord hirmus müdin maa värisedes lähenes ja mina hirmunult suvekööki varjuda püüdsin. Samast köögist hüppas välja minu armas habras vanaema, et naabrite põgenaval hobusel lakast haarata.

Meenutusi ja mälestusi on palju. Kahju, et neid mälestuste pilte kuidagi filmilindile või fotodele tõsta ei saa. Ehk peaksin neid kirja panema, kuigi ma suuremasi kirjutaja ei ole?

Hommik

Meie hommikud on teatud rutiinid. Lapse äratamine kooli minekuks. Teise lapse äratamine lasteaeda minekuks. Kui töökohustustega ei ole kiire jõuab ka hommikusöögiks laua katta. Kui aga kiirem hommik, siis lapsed peavad ise kõhutäidet võtma. Siis jookseb kogu pere laiali oma asjatoimetuste juurde.
Kindlasti aga peab olema nö rutiinivabu hommikuid. Mil ärkamine on rahulik,  kiiret ei ole ja saab nii hommikust päikest kui ka kohvi nautida. Veel parem kui saab mõne smuuti ise segada ja raamatuga tugitooli istuda.

Elu on elamist väärt.

Fotod: by Anna Williams, annawilliamsphotography.com

Täna – teised tunded ja mõtted. Vabaduse võlu ja ilu.

Kahjuks ei mäleta täpselt selle päeva tundeid ja emotsioone tol ajal. Ehk oli vanus see, mis ei lasknud asja tõsidust mõista. Samas oli vanus ka see, mis lubas julgelt sini-must-valge lipp näpus ringi käia. Laulupidudest on meeles, et ülioluline oli neoonpaelad tennistel ja lipp näpus kodunt välja minna. Praegusel hetkel ei taha täpselt teada seda vanemate muret, kui nendel päevadel poole aruga noored kodunt välja läksid.

Eks see julgus ja tahe ning asjade kokkulangemine (NSVL toimuv ja õige riigipea sel hetkel) lõidki meile need võimalused, mis meil täna on. Jällegi – olgem tänulikud!

Fotod: media-cache-lt0.pinterest.com, pinterest.com, zuhairah-homeinteriordesign.blogspot.com,

weheartit.com/entry, whimsicalraindropcottage.tumblr.com, www.flickr.com, www.kultuur.info

Meie elu erinevad hetked

 

 

 

 

 

Alles me olime lapsed silmis vaid siirus

… ja siis me leiame esimesed sõbrad, teadmata reetmisest

 

 

 

 

 

 

…ning me hakkame avastama maailma


… ja ühtäkki oleme suured ja ikka veel avastamata maailm on me ees

 

 

 

 

 

 

… ja siis me flirdime, teadmata kuhu see meid viib


ning siis oleme lootust kaotamas ja kaugusesse vaatamas…

 

 

 

 

 

 

… ja vahel ei tea me enam, kuhu me tee viib ja kelle või millega kaasa minna


… ja siis tuleb see Õige ning kogu maailm on me ees avatud

 

 

 

 

 

 

… ja siis juba ongi meil pere


… ja siis oleme meie need, kes aitavad avastada maailma

 

 

 

 

 

 

… ja siis oleme andunud tööle ja unustanud kõik muu endi ümber


… ja vahel me ei teagi enam, kuhu meid kiirrong viib

 

 

 

 

 

 

… ja siis me tõdeme kuskil sisimas, et me tahaks teha hoopis midagi muud


… ja siis meenub meile, et meid vajatakse ja see on kõige tähtsam

 

 

 

 

 

 

… ja siis me teame, et olenemata ajahetkest, peaksime me neid hetki jäädvustama, sest kõik need hetked on omamoodi ilusad.

Ja nendest hetkedest koosnebki meie elu.

Foto: www.troyhouse.com

Mälestused

Mõnikord on mul kahju, et lastel ei ole maakodu, kuhu minna, et näha ning kogeda lihtsaid ja tavalisi asju.

Näha kanu sahistamas põõsa all, juua kaevuvett ämbrist, jälgida suveköögis toimetusi, käia WC-s lauda taga, näha udu kaevu tagant tõusmas, pesta jalgu konnatiigis, joosta raudtee äärde, et mööduvale rongile lehvitada, juua lehma piima ja magada heintel.

Ja kui minul oli see võimalus, siis ei olnud võimalik seda filmile jäädvustada. Ja mälusopis hakkab see mälestus üha kaugemale jääma.

Pildid: modernhepburn.tumblr.com, paulraeside.com,rusticmeetsvintage.tumblr.com