DSCN4567

Minust

Esmalt siis paar sõna endast ja Koduringi tekkimisest… Iga inimene jõuab vist varem või hiljem äratundmiseni, et mõni valdkond lihtsalt tuleb aina uuesti Sinu ellu. Isegi kui selle jonnakalt kõrvale lükkad ja proovid tegeleda enda arvates tähtsamate, tulusamate või kasvõi prestiižemate projektidega. Minu puhul on selleks üha uuest ellu “trügivaks” valdkonnaks osutunud koduteemad, sh. kokandus, sisekujundus ja aiandus. Esmalt arvasin, et need teemad on ühele tublile eesti naisele loomulik teemadering ning sellele lisaks peab käima veel mingil mõistlikul palgatööl.

Alguses ei osanud ma nii mõeldagi, et iga naine ei tee endale peale õnnestunud õhtusööki ja laste magamapanekut ise aiakujundusprojekti või ei veeda tunde arvutis, et selgeks teha sisekujundusprogrammi, millega endale ja sõpradele mõnusamaid koduruume visualiseerida. Õnneks on nn. eluülesande märkidel järjepidevust ning mingil hetkel sain aru, et seda soovi millegagi ennastunustavalt tegeleda nimetataksegi kutsumuseks :).
See äratundmine hakkas julgemalt kinnistuma, kui sisekujundusabi vajavate tuttavate ja pooltuttavate ring järk-järgult laienema hakkas ja sain tagasisidet, et minu tegevusest oli teistele sisulist abi.

Miks võtta sisekujundaja appi?

Mulle hakkas selginema ka see, et kodukujunduses on mõned väljakujunenud arusaamad või uskumused, mis takistavad inimesi endale fantastilisi kodusid tekitamast ning see oleks väikese lisaabiga (ilma tohutu lisainvesteeringuta) päris hõlpsasti lahendatavad. Pean silmas näiteks selliseid algseid mõttevälgatusi ja saadud kahtlasi lõpptulemusi:

A) Ma tean ise ajakirja lehitsedes täpselt, mis mulle meeldib ja selliselt laseme töömehel meile ka teha / Tulemus: Minu kodu on stiilide virr-varr, kust võib leida huvitavaid lahendusi ja põnevaid oste.. kuid need kõlbavad vaid eraldiseisvatena vaadelda;
B) Meil pole sisekujunduse jaoks ressurssi kedagi lisaks palgata. / Tulemus: Tegelikult nägime hirmsat vaeva materjalide otsimisel, saime need ikka “sõbrahinnaga” ehk poole kallimalt ning nüüd on selgunud, et lastega peresse need ikka ei sobi – peame välja vahetama;
C) Meil on ju arhitekt olemas/ Tulemus: Saime tõesti hiiglasliku elutoa, nagu palusime. No aga ega mina ka ei osanud arvata, et järelejäänud 60 cm koridorist toob minus esile klaustrofoobiapuhangu.. ja panipaikade asemel venitame selle sektsioonkapi siis tagasi sisse.. jne jne.

Need on siis tagantjärgi mõtted, mida siit-selat isetegijatelt kuulda on olnud.

Minu lõplik allavandumine nn. Koduringi teemadele leidis aset avastades, et kujundus- ja aiakunsti saab ka pere- ja töö kõrvalt juurde õppida ning olingi taas tudengiks kaks aastat, aga sedakorda mitte klassikalise majandusüliõpilasena, vaid loomingulise kunstiõpilasena. Nüüdseks ka Ruumikujunduse erialal tunnistus käes ning mitmed näpuharjutused tuttavate kodudeski tehtud. Ja mulle meeldib väga, et saan nüüd julgemalt pakkuda praktilisi lahendusi koos akadeemiliselt kontekstis sisekujunduslahendustega ka teistele mõnusatele peredele.

PS. Ei saa jätta märkimata, et mul on kaks imetoredat last – 9. aastane Ketlin ja 17. aastane Rait; äärmiselt mõistev, kadestamisväärt huumorisoonega ja meie pereringi armastav mees ning meie kodu sai 2008 aastal ajakirja “Kodu ja Aed” võistlusel KODU KAUNIKS preemia Noore pere kodu.

Õnnelik oma koduringis

Jana Kaimer

mob +372 50 13 500
jana@koduring.ee

Jana Kaimer, sisekujundaja