Kõik Jana'i postitused

Esimene laste lemmik – juustukook

Olen teinud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid magusaid kooke. Kuid alles vabariigi aastapäeval tehtud juustukook oli see, mida Ketlin palus eile uuesti teha. Selgus kurb tõsiasi, et antud kook sai tookord tehtud retseptita ja uuesti tegemine ei olnudki nii lihtne. Sai enda retseptiraamatud, Pinterest jm kohad ülevaadatud ja 100% äratundmist, et vot seda ma tegin, ei tulnudki.  Uus katsetus sai valmis ja nüüd siis tuleb ka kirja panna. Eelkõige endale, aga kui kellegile veel abiks on, siis see on ainult rõõm :)

Sellest kogusest tuli üks piklik vorm + 5 korvikest

Muretainas:
4 dl jahu
2 spl suhkrut
190 g võid (külm)
3 spl piima

175 C juures ahjus 20 min

Toorjuustu kate:
350 g toorjuustu
2 muna
1-2 dl vahukoort
1/2 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
165 C juures ahjus 20 min, kuni kate on pealt kuldkollane ja ei valgu enam.

Viimase käigu emotsioone

Pikalt ei ole siia midagi kirjutanud, aga teen siiski mõned reisimärkmed. Pigem kirjutada kui leht sulgeda :) – äkki on endalgi hiljem hea lugeda.

Kuidas sisustada koolivaheaega – ilmselt on see koolilastega peredele üsna tavaline küsimus. Soojas sai käidud augustis, Eestimaad ja Eesti hotelle on ka aasta jooksul külastatud ja tekkiski küsimus, et mida siis ikkagi teha? Hakkasime lähemaid naabreid läbi mõtlema ja jäime pidama Leedul. Kuna see on ka minu isa sünnimaa, siis mõeldud tehtud. Asjad kohvrisse ja autole hääled sisse.

Elektroonikaseadmete arvutatud sõidutunnid (8h) tundusid küll hirmuäratavalt pikad, kuid tagantjärgi nii sujuvat ja kiirelt mööduvat sõitu ei mäletagi. Eelduseks olid muidugi laupäeva hommikune hõredam liiklus, imeliselt selge ilm ja kaunilt kuldsed sügisvaated ning loomulikult suurepärane seltskond.

Esimene peatuspunkt Vilnius. Saabumisel oli emotsioon muidugi natukene pilvine, sest Vilniuses oli selline hall taevas nagu meil 90% sügispäevadest. Päikeseline ilm jäi maanteele maha. Samas majutuskohta jõudsime kenasti ja elamine oli sama ilus nagu piltidel (Modern Penthouse in the City Center). Majutuse otsimisest – loomulikult alustasime hotellide vaatamisega booking.ee-st, aga pidime tõdema, et isegi suhteliselt väsinud ja mitte meie maitsele vastavad hotellid olid ikkagi kallimate killast. Selles osas on Tallinna ja Riia hotellid välimuse ning kaasaegsuse osas pikalt ees. Lõpuks sai elamine leitud. Ja teate mis, puhkus algas kohvrite käest panemisega :) – sest tegelikult see, mida üks pere vajab, on lihtsalt koosolemine. Et ei oleks kodukohustusi, et töö ei oleks kohe kõrval kabinetis, et ei  oleks vaja poodi minna, põrandaid pesta jne.

Ma ei kirjelda siinkohal pikalt Vilniuses peatumist ja seda et tunni kaugusel elavad sugulased tulid meiega kohtuma ja et õues oli ebameeldivalt niiske – et tegime jalutuskäigu keskväljakule ja et kahasse tehtud toit oli imehea jne jne. Sest tegelikult oli kõik kokku väga mõnus.

Kui midagi miinusena välja tuua, siis seda, et Leedus on jõutud euro hinnatasemeni kahjuks kiiremini kui meil – juba kahe aastaga on riide- ja jalatsikaubanduses hinnad samad. Tõsi, toidupoes tasusime küll sama ostukorvi eest vähem kui Eestis. Kütus ja alkohol on loomulikult soodsamad kui Eestis. Et mitte meie puhkuse lugu lõpetada eelneva lausega ja ühtlasi ennetamaks küsimusi, siis olgu kohe öeldud, et jah, me ostsime alkoholi, aga alles tagasiteel koju :-).

Teine peatumispaik oli Druskininkai. Tee Vilniusest Druskininkaisse oli üllatavalt otsejoones ja sirge, meenutades meile Mehhikos läbitud vaadeteta sirgteed. Ainuke vahe oli selles, et tee peal ei olnud relvastatud mehi pistelist kontrolli sooritamas. Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnu. Ahjaa, vahepõige oli Vilniusest väljasõidul IKEA-sse, mis oli minu tööga seoses siiski oluline peatuspunkt. Mehele kurvastuseks, mulle rõõmuks oli Ketlin sellest külastusest vaimustuses :). Ta käis nagu näitusel, kus on väljapanekuks erinevate ruutmeetritega korterid. No see hetk, kui ta avastas, et ka kõik kapid-sahtlid on täidetud asjadega, muutus meie käik veelgi pikemaks. No ühesõnaga IKEAS ma ei olnud lapse jaoks “tööl”, kuigi kappe jm sisustust oma töö jaoks leidsin hulgaliselt. Lisaks teadmine, et Leedu IKEA on hetkel Soome omast veelgi soodsam.

Esimesed muljed Druskininkai linnakesse sisse sõites ei olnud positiivsed, sest sellist veneaega meenutavat oli esmapilgul siin ja seal. Loomulikult tegi ka hall taevas jällegi oma töö. Aqua SPA hotelli retseptsioon ei muutnud seda muljet sugugi paremaks ja leti taga meid vastu võtnud tütarlaps ei tahtnud meist kohe üldse midagi teada (samuti järgmistest klientidest). Valitud hotelli Flores poole suundudes ja esimest ust avades saime aru, et juurde ehitatud uus osa oli kenam ja meeldivam kui hotell Aqua vana osa, kust esialgu sisenesime. Ikka ja alati jäävad mulle silma detailid: liigne rustikaalsus, liiga palju kive, endiselt sama lähenemine nagu nõukaajal, dušši alt jooksev vesi jõuab wc-potini jne. Suured plusspunktid lähevad valguslahendusele – lüliteid oli mitmeid. Vaatasime ka kodumajutuse võimalusi, aga see oleks koos SPA-piletite ostuga olnud samas suurusjärgus hotellihinnaga ja ikkagi on mugavam minna toast hommikumantliga kui läbi niiske sügisilma.

Aqua SPA – nii ja naa – palju mõnusat ja toredat, kuid erinevaid kohti ühendavad koridorid, trepid, jahedamad alad, üleminekud, võtsid selle hubasuse kohe jälle vähemaks. Vesi ja õhk olid mõnusalt soojad, rahvast piisavalt, et ikka kenasti ära mahtuda (mida kindlasti suvel ei saa oodata), rahvuseid eestlastest kuni poolakateni – kõik, kes lähiümbrusest kohale sõita saavad ja viitsivad. Eks palju SPA-des käinud inimestele ongi raske juba midagi üllatavat pakkuda. SPA ei näinud kindlasti nii väsinud välja nagu näiteks meie Saaremaa Grand Rose SPA. Saunalembelistele on eraldi ainult täiskasvanutele mõeldud osa (mis muidugi pereinimestele nii mugav pole), aga olemas ta oli ja mees leidis 20-st saunast ka kaks piisavalt kuuma varianti.

Teisel päeval otsustasime minna oma esmamuljele Druskininkaist paremat emotsiooni saama – ja selle me ka saime. Ilm oli selgem ja kuldse sügise taustal saime aimu, et suveajal, kui jalutuskäigud saavad olla pikemad, kui kõik kohvikud on avatud, on see imeline paik, kust tasub lisaks SPA-mõnudele ka ümbruse mõistes läbi sõita. Kuna enamus suvel toimivaid söögikohti oli siiski juba kinni, siis leidsime tripadvisori poolt soovitatud Sicilija. Minu valikus olid leedupärased road, lapsele pizza ja mehele midagi toekamat – kõik jäid rahule. Mõnusa istumise ajal küsis Ketlin, et kas ma kujundaks siin midagi ka ringi :).Seekord mitte, söök oli hea ja istumine hubane.

Kaks päeva Druskininkais möödusid kiirelt ja siis olime juba tagasiteel. Väikese peatuse tegime isa lapsepõlvekandis. Druskininkai – Kaunas – Dumsiškiai. Jällegi kiirelt kohal ja läbi küla sõites olid kohad samad, jaamahoone samal kohal, kuigi kasutuseta, sest Rail Baltical liikuvad rongid vuhavad sealt kiirelt mööda. Vanavanemate kodu poole viival metsavaheteel olles tead juba ette, et ei ole nii vanavanemaid kui ka nende maja – siis tuleb kohale jõudes kurbusetunne peale. Miks ei saa ajas tagasi minna ja vanemana kogeda seda kohtumise emotsiooni, mida kõike küsida ja rääkida tahaks… Aga reaalsusesse tagasi jõudes sõidad tädi maja ette ja tunned ikka rõõmu sellest käigust ja kohtumisest. Koged seda mõnusat väikese koha tunnet – räägid saagist, kuuled suveilmast (mis muuseas oli siiski parem kui Eestis), loed kanad üle (arv väheneb, kuna rebane käib maiustamas), tutvud uue koeraga, kes sind omaks ei võta, kuuled mitu maatükki ümbruskonna uued asukad soetanud on, saad teada mitu rongi mööda sõidab ja kui hästi nad öösel tuppa kostavad. Saad teada, mida üksikud alles jäänud vanad naabrid teevad – loomulikult on suur osa külmal ajal TV-l ja sealt tulevatel seriaalidel. Selgub, et majas on internet, kuid elanikud tehnika puudumise tõttu seda ei kasuta – see on rohkem lastelaste rõõmuks olemas. Kurb tõsiasi on see, et tänapäeva lastele on maakohas käimine liiga igav. Palju mälestusi ja sellega seonduvalt ka kurba tunnet tekitav ja nostalgiat täis külaskäik. Aga no nalja sai ikka ka :), eriti siis, kui naabrimees ka läbi astus. Tädi kommentaar oli muidugi, et isegi 1 km peale tunneb naaber lõhna (kas siis tervitusjoogi, söögi või külaliste), et kohale tulla. No seda naabrimeeste vahelist tögamist naersime veel terve kodutee – kokku 7 tundi. Hea, kui see lõõpimine jääb veel sellisele tasemele, et nalja teeb. Eks seal talvepimeduses minnakse ikka mõneks nädalaks tülli ka, kuni saadakse aru, et ega ümber rohkem naabreid ju pole ja siis lepitakse uuesti ära – kuni järgmise korrani. Nii armas.

No ja see kodutee – igal aastal tuleb lumi ootamatult maha ja meid ootas imeline tuisuilm ning nullnähtavusega tee täpselt Eesti piirist alates. Aga koju jõudsime me rahulolevate ja õnnelikena, rahul, et Leedus ikkagi ära käisime.

(tööjuttu siia vähem, sest kes seda siis lugeda tahab)

Kas mul on väljakujunenud oma stiil?

Sageli küsitakse minult, kas mul on kindel stiil, mida ma teen. Endale mulle tundub, et mul ei ole seda. Seda kindlasti ei ole, et ühte või teist sooviks rohkem teha. Ma ise arvan, et ma teen ikka kliendile sobilikku lahendust, olgu selleks siis modernne, klassikaline või skandinaavia stiil. Samas on aga öeldud, et mul on äratuntav käekiri. Sellega hakkan ma küll nõustuma. Mul on sellised sirged ja konkreetsed jooned. Mulle meeldib kandiline rohkem kui ümmargune. Mulle meeldib korrapärane rohkem kui segaduse mulje. Mulle ei meeldi nipsiasjakestest ülekülvatud riiulid. Aga see, mis mulle ei meeldi, võib tekkida ja tekibki peale seda, kui ma olen oma töö lõpetanud.

Kas mul on materjalide eelistusi? Ka seda ma ei saaks öelda, et ma eelistaks näiteks puitu kivile või linast sünteetilisele. Pigem ikka nii, et igale asjale on oma koht ja igal materjalil on oma eelis, mida tuleb siis antud kontekstis arvestada.

Enda eeliseks pean aga kindlasti praktilist lähenemist, nii hinnaklassi osas kui ka lahenduste loomisel – et kõik oleks mugav, praktiliselt kasutatav, vähem hoolt nõudev.

Lisan valminud objektidelt pilte, et mõista, kas mul on kindel stiil, mida teen.

 

Kui kliendiga koostöö sujub, siis sünnivad imelised lahendused.

Üheks põhjuseks miks ma hakkasid seda tööd tegema on just silmaga nähtava tulemuse nägemine. Nii hea on aeg-ajalt tagasi vaadata ja kasvõi poole aasta pärast imetleda tehtut piltidel. Enda kodus märkan end sageli nautimast seda tulemust, mis meie kodus on. Täna just vaatasin, et kui mõnus lahendus on meie elutoas – nii hea on pisut mööblit ümber paigutada ja ilme on täiesti uus ja värske.  Mida ma enda tegemistest toimetamistest õppinud olen ja julgen soovitada, on see, et mõne detaili puhul tasub pisut oodata ja vaadata, milline koht või nurk vajab täiendamist. Hiljem sisse toodud mööbliese või detail võib muuta tulemuse veelgi täiuslikumaks.

Täna väike meenutus magamistubadest. Iga ase pakub rahulikku und just sealsetele elanikele.

Milliseks saab kasvava lapse tuba

Beebituba planeerides võiks kohe juba arvestada, milline peaks see tuba olema lapse kasvades. Mõni mööbliese või seinavärv jääks sel juhul tulevikus kasutusse.

1. Püüelge lihtsuse poole.
Puhtad jooned ja funktsionaalsus  on lastetoa märksõnad. Neutraalsed toonid moodustavad lihtsa tausta pidevalt muutuvale ümbrusele: mänguasjadele, kunsti-ja dekoratiivesemetele, mille hulk varieerub lapse kasvades. Tagasihoidlikes toonides võiksid siis olla seinad, põrand ja suured mööbliesemed.

2. Lisage nö liikuv eredam kontrastvärv.
Selleks saab kasutada neutraalsetele toonidele aktsentide andmiseks:

  •  julget värvi voodipesu või muid tekstiile (kardinad, padjad, vaibad)
  • kunsti seintel, laual, riiulitel – laste joonistusi, käsitööesemeid
  • toolide- või tugitoolide katteid erksamates toonides
  • erksavärvilisi kaste, laekaid, korve.

3. Hoidke lapse tuba sooliselt neutraalne.
Sest stereotüübid, roosa ja sinine, on tänaseks päevaks vanamoodne lähenemine.

4. Mõelge taaskasutusele ka väiksema pereliikme  eluruumi planeerides.
Kui vähegi on midagi vanaemadest-vanaisadest, siis see on eluruum,  kus sellel oleks oma väärtus. Midagi ei saaks vastu vanaema kiiktoolile või tugitoolile, millel on siis vajadusel vahetatud mööbliriie. Vanaisa tehtud mängumaja või enda lapsepõlve lemmik nukk. Või soetada esemeid, mis kasvavad koos lapsega – näiteks muudetava kõrgusega tool, pikendatav voodi või pildigalerii seinal.

5. Kasutage ruumi ära maksimaalselt.
Parim lahendus selleks on sisseehitatav just sellesse ruumi planeeritav mööbel. Kasutada voodi all sahtleid või kõrgemale tõstetud voodit, mille all on panipaik või mänguruum. Võimalusi on mitmeid.

6. Mobiilsus lastetoas on märksõna number üks.
Ei saa olla midagi hullemat kui seinaküljes jäädavad kapid. Ikka rattad alla ja moodulitest mööbliosad, sest seda ümber tõstmist tuleb veel ja veel. Mooduldiivanid, istepadjad, klotsid, üksteise alla käivad lauad-pingid jne jne. Kaasajal on  liikuvus ja muutlikkus hinnatud.

7. Arvestage lapse arenguga.
Kõik lapsele vajalik olgu käe ulatuses ja kõik, mis eeldab vanemate abi, oleks kõrgemal. Kasutatavad materjalid peaksid tekitama lapses huvi: kummised kapinupud, magnetid, erinevatest materjalidest pallid, klotsid, padjad.

8. Vältige teematube.
Kui teete ühe Hello Kitty või My Little Pony toa kaheaastasele, siis kolme aastaselt saate teada, et see on lapse jaoks kõige kohutavam, mis üldse olla saab. Võib järgneda remondivajadus. Pigem jätke lapsele ruumi kujutlusvõimeks. Hoopis peaks olema võimalus muuta tuba vastavalt selle päeva tujule ja teemale.

9. Jätke ruumi kujutlusvõimele.
Valgustatud maakerast saab võluv öölamp, vaipadest saab paigutuse abil luua pinnad jalgpalliväljakule või hoopis ehitatavale linnakule. Puidu imitatsiooniga tapeedi taustale saab ehitada palkmaja või onni ja siis jälle kiirelt see kokku panna. Kõik, mis loob võimaluse loovaks tegevuseks on parem kui valmismajad või ühe teema põhised fototapeedid.

10. Oluline ei ole eelarve suurus, vaid mõtte ja armastusega loodud lapse oma tuba.
Ükski ultramoodne lapsetuba ei ole parem, kui lapsega koos kasvav eluruum, kus on palju võimalusi ruumi muutmiseks, elavdamiseks ja kus kajastub lapse “mina”.

Koduring, kas blogi või firma koduleht.

Ärimaailmas öeldakse, et tegevused peaksid olema eesmärgistatud. Uuem suund ütleb, et inimene peab tegema seda, mis teda õnnelikuks teeb. Mõistus ütleb, et ma ei ela ära ainult sellest, mis mind õnnelikuks teeb. Miks sellised mõtted?

Nimelt sain ma küsitluse, mis on suunatud blogijatele. Täitsin ära, aga samas pani mind see ka mõtlema, kas ma olen blogija? Ma arvan tegelikult, et ma ei ole blogija. Mis eesmärgil on mu koduleht just selline nagu ta on? Miks mul ei ole esilehel enda tehtud tööd või minu kompetentse ülistav tekst? Miks ma siiski aeg-ajalt postitan enda mõtteid ja tundeid siia lehele? Ei oskagi ka ise kohe sellele kõigele vastuseid leida. Vahel lihtsalt tuleb selline soov kirja panna tundeid või kogemusi, mida ma olen viimasel ajal kogenud. Sageli ma suudan kirjapildis kogetu paremini ja selgemalt kokku võtta ning läbi selle tekib hea tunne, et minu elu on täisväärtuslik ja mõttestatud. Ka negatiivsed kogemused elan ma veel kord läbi ja lasen nad endast läbi selleks, et lasta neil siis minna. Üks on selge, et ma ei tee kõike kellegi või millegi pärast – ehk see ongi üks osa sellest, et teha midagi, mis mind õnnelikuks teeb. Ja kuna üldjoontes teeb mind õnnelikuks minu elu: mees, kodu, perekond, minu töö ja minu hobid, siis neid tegevusi aeg-ajalt kokkuvõttes kasvab minu õnn.

Teisest küljest nagu juba öeldud, ainult õnnest ja armastusest ära ei ela, siis on siiski minu kodulehel ka info minust kui sisekujundajast. Aga miks ei ole siis minu tööd esikohal ja miks ei ole üldse kõiki minu töid kodulehel? Lihtne, ma ei taha, et keegi sooviks teha koostööd minu töödega, vaid ma soovin et koostöö huvi võiks tekkida läbi selle, kes ma olen ja alles siis mida ma oskan ja mis sisendit ma suudan anda. Pealegi, kõik kodud on ikka sealsete elanike nägu, kus on kergelt tunda minu käekirja. Ma vähemalt loodan, et see nii on. Kui inimestel ei ole samastumist ja head tunnet teise inimese suhtes, siis teadmistest ja oskustest ei piisa hea tulemuse saavutamiseks.

Ma olen tänulik eelkõige toredate inimeste üle, kes minu teele satuvad ja seejärel õnnelik suurepärase tulemuse üle, mis läbi selle kohtumise saavutatakse. Samas ma kogen ka vähem meeldivaid kohtumisi ning olen õppinud, et need ei vii kunagi hea tulemuseni. Suurepärast tulemust ei anna mitte naeratus näol, vaid ikka ausast ning heast kommunikatsioonist sündiv koostöö. Minu jaoks ei ole sisekujundaja töö autasudele kandideerimine või enda nägemuse teostamine – see on parima lahenduse leidmine kodu loojale. Ja see on võimalik vaid siiras ja ausas läbisaamises. Loomulikult lisaks õnnetundele hea tulemuse üle järgneb ka tasu saamine minu panuse ja südamega asja juures olemise eest ning ka see peaks tulema heast südamest, sest kõik mille sa annad südamega saad sa ka tagasi.

Miks ma sellest kirjutan? Ja selle eelöeldu pärast ongi minu kodulehe avaleheks blogi, kuigi ma ei ole nö traditsiooniline blogija, kes läbi blogimise teenib raha ja teeb reklaami.

Kogu seda juttu sooviksin ilmestada projektiga, mis on viimastel päevadel palju minu tähelepanu ju pühendumist saanud. YIT Kodu korter Mäepealsel, mis avatakse pidulikult 15.06 kell 12.00. Meeldivate kohtumisteni!

 

 

Kaunis kevad on alanud ja elu käib oma rada.

Ma tean, et vaikus kodulehel ei ole heaks märgiks. Koduleht seisab ja tekib tunne, et kedagi ei olegi enam selle lehe taga. Ikka on, ma olen olemas ja elan uues rütmis, milles elamine ei võimalda enam nii sagedaselt mõtete lisamist kodulehele. Järjekorras siis.

Pereelus on raskuskese nihkunud gümnaasiumite lainele. Alguses tundub see aeg nii kauge ja ebaolulisena ning kui see hetk on käes, siis ei tea me gümnaasiumitest ja kandideerimissüsteemist mitte midagi. Siis saad teada, mis gümnaasiumid üldse olemas on ning saad ka teada, et lisaks pingereale, mis kohal mis kool positsioneerib, ei tea me ikkagi mitte midagi nende koolide olemusest, sisekliimast ning õpetamise kvaliteedist. Loe edasi Kaunis kevad on alanud ja elu käib oma rada.

Kaunist Vabariigi aastapäeva!

Vahel me unustame ära, kui kaunil maal me elame. Unustame ära, milline oleks võinud meie riigi saatus olla, kui me poleks kokku hoidnud. Unustame ära, et meie lastes seisneb meie ja riigi tulevik. Unustame ära, et virisemise asemel peaksime ise midagi ette võtma. Unustame ära, et võiksime olla tänulikud.

Mida me saame siis ette võtta? Saame vaadata ringi ja märgata meie kodumaa kaunidust, aastaaegade vaheldumist, looduse muutumist ja seda mida meie maapõu meile annab. Tunda uhkust vabal maal elamise üle ja soovida seda veel vabaduses mitte olevatele riikidele. Olla ise aus ja mitte varastada riigi vara ja ligimesele kuuluvat – igast üksikisikust algab ausus ja headus. Kui tunneme, et saame midagi oma riigi jaoks või ligimese jaoks teha, siis teeme seda. Ja oleme tänulikud ning uhked, et oleme siin ja praegu ning teeme õigeid tegusid.

Kaunist aastapäeva!

Head uut aastat!

Viimane aeg on soovida teile kõigile: “Head uut aastat!”
Et aasta oleks täis võimalusi, üllatusi,
unistusi, huvitavaid kohtumisi.
Et te leiaks aega endale, kaaslasele, kodule, lastele,
looduse märkamiseks ning aega, et öelda midagi head.
Aega, millegi tegemiseks – joonistamiseks, lugemiseks, kirjutamiseks, laulmiseks või millegi, mida vaid teie oskate. Aega millegiks millest siiani olete vaid unistanud, aga kunagi pole selle teostamiseks aega olnud.
Et tänasest vahetada ütlemine “homsest” “tänasest” vastu.
Et alati oleks aega suudelda kedagi, kes peab teid imeliseks.
Elada täpselt nii nagu teie suudate ja ma loodan, et sel aastatel te üllatate iseenditki.

Esimene koolipäev. Mida mina lapsevanemana tunnen?

Hommikul avades uudiseid näen pealkirja: “Kurb kooliaasta algus..”. Küsime siis, mida mina tunnen esimese koolipäeva lõpuks? Kui aus olla, siis praeguseks hetkeks ma olen küll väsinud, aga enda tänase päeva pealkirjaks ma ei paneks kindlasti midagi negatiivset või siis lausa kurba.

Kui me oskame meenutada, milline oli meie kooliaasta algus, siis igal juhul meile ei meenu meediast ühtegi negatiivse alatooniga juhtkirja koolide, õpetajate ja laste tunnete kohta. Miks me mäletame vaid seda, et me tahtsime kooli minna? Jah, me tahtsime, sest teisiti ei olnud mõeldav. Jah, me tahtsime koolivormi kanda, sest teisiti ei olnud mõeldav. Ja kunagi ei arvustatud koolivormi ega kooliõpetajate tujusid-tahtmisi või muud kooliga seonduvat. Loosungid olid ikka positiivsed: “Kool on laste tulekuks valmis”, “Juhani esimene koolipäev oli täis rõõmu ja uusi sõpru”, “Uus kool avati esimesel koolipäeval lillede ja päiksepaistega” jne jne. See tähendab seda, et me mitte ainult ei tahtnud koolis käia, vaid kõik ka soodustas positiivset suhtumist kooli. Mida me aga täna kuuleme koolide kohta positiivset? Kust saabki tulla positiivne emotsioon vanematele ja seejärel lastele?

Loe edasi Esimene koolipäev. Mida mina lapsevanemana tunnen?

Meie päevad Leedus.

Arvutasime, mis me arvutasime ja jäime pidama viie aasta peal. Täpselt viis aastat ei ole ma käinud Leedus isa sünnikodus. Kunagi said kõik suved seal veedetud. Need olid sellised tõelised suved, kus sai hommikul välja joostud ja õhtusöögiks tagasi tuldud. Selle aja sisse mahtus ujumas käimine, metsas luusimine, sõja mängimine, jalka tagumine, korvi viskamine ja vareste püüdmine munadega. Ka mõni töö sai tehtud, nagu puude riita ladumine või heina keeramine.

Kõik oli teisiti kui nüüd. Mäletan veel autolavka aegu, kui tuli kindlal päeval ja kindlas kohas olla, et saaks osta leiba, jahu, suhkrut, soola ja võid. Muu kõik kasvatati või sai tehtud piimast. Tegijaks oli muidugi minu vanaema. Loe edasi Meie päevad Leedus.

Pikk paus, aga miks?

Siia lehele olen tavaliselt lisanud pilte ja mõtteid mingi kindla emotsiooni ajel. Kas mul siis enam pole emotsioone? Ikka on, aga emotsioonid vajavad ka tagasisidet ning siit nö mitte liikuvalt lehelt seda ma ei saa. Facebooki lehel on aga aktiivne liikumine ning materjal uueneb igal päeval. Ja igal päeval lisandub ka uusi lugejaid. Sealne leht nö elab ja aktiveerib ka mind tegutsema.

Aga nüüd siis aktiveeriti mind meiliteel ka siia märkmeid lisama. Ja tänane ilm hoiab meid nagunii toas, sest lõpuks sajab ka meie aias.

Mitmed pilved on end meile näidanud küll paugutades või hirmsa tuulega möödudes, kuid kahe nädala jooksul pole õiget sadu siin olnud.

Mis on kuu aja jooksul aias muutunud? Loe edasi Pikk paus, aga miks?