Jana Ribelis, sisekujundaja
Isa tuli meile, et saaksime koos teha leedu rahvustoitu. Mina sain seda lapsepõlves ikka süüa. Minu lapsed enam aga mitte. Neile on see toit pisut võõras, kuid nüüd saame seda ka ise edaspidi teha ja neidki harjutada sööma. Retsept: Koorida 16 keskmist kartulit. Riivida peene riiviga suurde kaussi. Hea on riivida 3 mugulsibulat vaheldumisi kartuliga. Nipp!
Meie ühes loengus ütles sisearhitektist õppejõud, et siseringis nad liigitavad sisekujundajaid tapeedivalijateks ja tegijateks. Üsna armas ütlemine :). Mõni solvuks, aga mina olen uhke, et ma olen siis see tapeedivalija. Olgem ausad, et arhitekti haridusega ei hakka keegi kellegagi tapeeti valima ja arutlema värvitooni üle. Keegi ei julge nende poole tapeedi murega pöördudagi. Aga miks
Sain emalt väikese märkuse, et ta minu aastaplaanis ei näe veel ühte minu eesmärki. Ehk alateadlikult hoidusin selle lisamisest, et nii öelda endale tagalat hoida. Jah, see igipõline naiste mure – kaalust alla võtta. Kõrvalt küll öeldakse, et ei ole ju midagi ja niikaua kui ma ennast peeglist või pildilt ei vaata, ei olegi midagi
On ruume, kus kardinad on nagu täpp i-peale. On aga ruume, kus oleks patt vaadet kardinatega varjata. Mulle meenub ülikooli aegne käik Rootsi. Olime vahetusõpilastena teiste üliõpilaste juures kortermajas öömajal. Kui õhtul pimenes ja korterites tuled põlema pandi, siis tundsin, et midagi nagu on võõrast. Hetk vaatamist ja ma sain aru, et ma näen kõigi
Lõpuks siis peale eriliste kookide tegemise olen jõudnud tavaliste klassikaliste kaneelirullideni. Miks sellise ringiga, ei oskagi öelda. Siinkohal kehtib tõesti ütlus, et parem hilja kui mitte kunagi. Peab tõdema, et taigna tegu oli palju kergem, kui ma arvasin. Ma ei oskagi öelda, miks mul oli eelarvamus, et pärmiga jändamine on tüütu. Nüüd isegi ehk pisut
Seda kodu vaadates sain aru, et ma ikka täitsa valge lainel veel ei ole. Vahepeal on mind enamasti võlunud Skandinaavia kodud. Kuid kui seda eramut silmasin, sain aru, et pruunide toonide ajastu ei ole minu jaoks veel läbi. Puit ja kaminad ning kõrged aknad – mida hing veel vajab? Muidugi ei korva ükski superelamine puudulikku
Kui selline elamine, kuhu sellise olemise luua saaks, oleks kuskil saadaval, siis loodan, et näen seda esimesena. Kui kunagi arvasin, et mina olen korteriinimene ja aias toimetama ma ei hakka. Siis nüüd ei jõua kevadet ära oodata, et käed mullaseks saaks. Ja nüüd siis juba tahaks laudpõrandaga, ahjuga ja laudpinkidega kööki. Siis mis järgmiseks?
Kui ei soovi siis ka ei saa. Kõik mida soovid, saab ka olema. Need on tõed, millesse tuleb uskuda. Seega panen enda soovid nii öelda siia kirja. Hea aasta lõpus jällegi vaadata, et kõik nii ka läinud on.
Võin öelda, et minu elus on olnud aastaid, mida ei tahaks meenutadagi. Kuid siiski ei saa ühegi aasta kohta öelda, et parem kui seda aastat poleks olnud. Kõik aastad on mind õpetanud või järgmiseks etapiks ette valmistanud. Ka halvimad hetked on olnud head selleks, et järgmised ja paremad saaksid tulla. Ja nad on tulnud. Alati